Avaleht Heategevus AIDAKE… ÄRA SAATA! Ühe pere kurb ja liigutav appihüüd
AIDAKE… ÄRA SAATA! Ühe pere kurb ja liigutav appihüüd

AIDAKE… ÄRA SAATA! Ühe pere kurb ja liigutav appihüüd

HPIM0582.JPG

Tavaliselt alustatakse abipalveid sõnadega “Aidake päästa…” , kuid Blumbergite pere lugu on kahjuks veelgi kurvem — leinas isa, ema ja vend paluvad abi, et pisipoeg Kregor viimasele teekonnale saata.

Jutustab ingliteel oleva Kregori ema Kadi Blumberg: “Meie perre sündis 2015. aasta kevadel kauaoodatud pisipoeg Kregor. Rõõmuks emmele, issile ja vanemale vennale. Kahjuks tahtis saatus niimoodi, et Kregor sündis siia ilma raske terviserikkega, mis selgus alles peale sündi. Ta viidi kohe meie juurest ära ja edaspidi saime temaga koos olla vaid haigla seinte vahel. Meie elu järgmised 9 kuud möödusidki suuremalt jaolt haiglas. Lootus oli suur, et ükskord saame oma pisipoja koju viia. Sügise alguses koondati mees töökohalt, kuid püüdsime halvas head näha — saamegi rohkem koos perega Kregorile toeks olla, sest meile on alati prioriteediks nr. 1 olnud meie laste heaolu. Oleme mõlemad abikaasaga põllumajandusliku kõrgharidusega ja kuna sügis-talvel on keeruline sellel alal tööd leida, siis otsustasime selle aja pühendada 100% perele, hoolimata sellest, et ka materiaalses mõttes olid meil keerulised ajad. Õnneks oli haigla vastutulelik ja saime kogu perega oma haige lapse juures viibida ja nii meie päevad möödusid ja unistasime, et ehk aasta lõpuks saame koju… kuid lastehaiglast koju me oma pesamuna viia ei saanudki.. Detsembris pöördus Kregori tervis järsult halvemuse poole ja nüüd 1,5 kuud hiljem tehti pärast pikki arutelusid otsus, et Kregori heaolu arvestades ei ole mõtet enam ravi jätkata. Kui saabub see hetk, kus Kregorist saab ingel, siis teeme me kõik, et ta tunneks, et oleme ikka temaga — lõpuni koos…
Võitlesime koos oma pisipojaga, meil oli paremaid ja halvemaid aegu, aga kunagi ei kaotanud me lootust. Meile jääb temast palju mälestusi, sest kõik need 9 kuud saime olla tema kõrval ja teda tundma õppida. Me ei unusta tema naeratusi, tema mängulusti, seda, kuidas ta armastas süles tududa, seda erilist sidet, mis tal oma vennaga oli….
Kuigi seda võitlust me ei võitnud, ei kaota me usku, et meie pisipoeg on alati kuskil meiega…
Keegi ei saa kunagi valmis olla oma lapse surmaks ja sellega seonduvaks. Tahame korraldada Kregorile ilusad matused ja ärasaatmise, kuid hetkel on see rahalises mõttes keeruline, et mitte öelda võimatu. Kui Sa tunned, et soovid aidata, siis konto nr on EE541010102400211002 (Kadi Blumberg) selgitusega “Kregori viimne teekond.” Oleme tänulikud kõikidele abistajatele!
Ärge kartke öelda oma lähedastele, kuidas te nendest hoolite. Hoidke oma kõige kalleimaid. Ärge mõelge, et küll homme jõuan. Homset ei pruugi kunagi tulla…”

Kommentaarid