Avaleht Heategevus Lastefondi tegevjuht Sandra Liiv: töö võimaldab mul igapäevaselt elada elu väljaspool mugavustsooni
Lastefondi tegevjuht Sandra Liiv: töö võimaldab mul igapäevaselt elada elu väljaspool mugavustsooni
Heategevus
Lastefond
0

Lastefondi tegevjuht Sandra Liiv: töö võimaldab mul igapäevaselt elada elu väljaspool mugavustsooni

0

TevaSA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on üks suurimatest ja vanimatest lastehaiglate juures tegutsevatest heategevusfondidest Eestis, täitumas on 15 tegutsemisaastat.

Enda seltskonda värvatakse uusi aktiivseid ning positiivseid maailmaparandajaid –  vabatahtlikke, keda vajatakse erakordse missiooni ning eesmärkide realiseerimisel.

Tegevusaastate jooksul on fond toetanud aparatuuri ostmist Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikusse ja teiste kliinikute lasteosakondadesse. Lisaks toetatakse lapsi, kes vajavad ravi või hooldust, mida ei finantseeri Eesti Haigekassa ega kohalik omavalitsus (kas üldse või mitte täiel määral). Abistatakse paljusid perekondi laste ravikulude katmisel ja aparatuuri hankimisel koduseks kasutuseks.

MõmmikugaViimastel aastatel on Lastefond oma tegevust oluliselt laiendanud ning abistanud aparatuuri hankimisel ka väiksemate haiglate sünnitusosakondi ning toetanud perekondai laste ravil käimise transpordikulude hüvitamisel.

Mahukat fondi tegevust juhib juba ligi aasta noor naine, Sandra Liiv, kes ei kohku tagasi suure vastutuse ees ning kel tuleb igapäevaselt anda selgitusi organisatsiooni seisukohast. Lastefondi tegevusega seotud uudiseid saab meie portaalist lugeda regulaarselt. Nüüd aga soovis GoodNewsi toimetus läheneda Sandrale sootuks personaalsema nurga alt ja see, mida teada saime, on nüüd teie ees!

Sandra, kuidas juhtus, et liitusite Lastefondiga ja kui pikalt selles tegev olete?

Liitusin Lastefondi vabatahtlikega 2009. aasta septembris fondi värbamiskoosolekul. Infot sain healt sõbrannalt, kellega koos tekkis ka tahtmine minna haiglasse, et mängida lastega ja tuua nende ellu seeläbi rõõmu. Juba esimesel koosolekul vaatasin imetlusega tegevjuhti Küllike Saart, vabatahtlike koordinaatorit Esther Linaskit ning heategevusliku aeroobikapäeva eest vastutavat Jana Libat ning mõtlesin, et nad on hirmus tublid ja ägedad. Tahtsin ka väga osa saada sellisest hea energiaga ettevõtmisest ja seista kunagi ise uute vabatahtlike eest.

SeljataguneLastefondis oldud aastatega olen täitnud väga paljusid erinevaid rolle, näiteks kaubikujuhina Klubi Tartu Maratoni üritustele asju transportides, aga ka vabatahtlikke koordineerides. Koostöös tol ajal toiminud Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskusega arendasime vabatahtlike süsteemi ning saime 2012. aastal esimese organisatsioonina Eestis vabatahtliku sõbra märgi, mille eest olin samuti vastutav. Nende aastate jooksul on mul Lastefondis kogunenud palju sõpru ja veelgi rohkem unustamatuid toredaid mälestusi.

Missugune on Teie hetkepositsiooni korrektne formuleering ja milles sellise staatuse roll seisneb?

Tänaseks päevaks olen SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tegevjuht, mis tähendab, et juhin meie organisatsiooni töid ja tegemisi. Lastefondi tegevjuhi tööülesanded on väga mitmekesised, alustades arvete tasumisest ja maskott Mõmmiku transportimisest, lõpetades projektide kirjutamise ning aastaeelarve koostamisega. Näiteks algatan ja hoian töös erinevaid kampaaniaid ning projekte meie heade toetajate ja koostööpartneritega, vastutan koostöös meediajuhiga selle eest, et laste ja perede lood, keda toetame, ka annetajate ning teiste kaasaelajateni jõuaksid ning suhtlen igapäevaselt nii meie vabatahtlike, toetajate kui arendusjuhi abil paljude abisaajatega. Lastefondi tegevjuhi töö võimaldab mul igapäevaselt elada elu mugavustsoonist nii kaugel, et uued olukorrad ja tööd/tegemised, millega pean eelneva ettevalmistuse ning teadmiseta hakkama saama, on muutunud tavapäraseks ja ma ärkan iga päev ootusärevusega, millised väljakutsed mind täna ees ootavad.

Kui Lastefond hetkeks kõrvale jätta, kas olete veel mõne heategevusprojektiga seotud?

intervjuud andmasNiivõrd-kuivõrd. Olen aidanud teha mõned õppevideod 4. klassi loodusõpetuse tundide elavdamiseks koostöös haridusentusiastidega, kes on koondunud MTÜ-sse Silmaring ning kes loovad õppevideoid, -materjale, teevad eksamikursusi ja arendavad õpitarkvara. Ja tegelikult teeme ka Lastefondi vabatahtlikega selliseid heategevusprojekte, millega toetame teisi organisatsioone või abivajajaid, kes ei ole otseselt Lastefondi abisaajad. Näiteks oleme olnud vaegnägijatele matkasaatjad.

Milline on Lastefondi eellugu niisuguse tugeva ühenduse tekkel?

Seda on mul natukene raske kommenteerida, sest Lastefond loodi juba 15 aastat tagasi. Aga ma usun, et see oli täpselt samamoodi nagu meie vabatahtlikkonna moodustumisega, et kokku said õiged inimesed õigel ajal ning  kui kokku saab palju häid inimesi, siis polegi muud oodata kui nii suurepärast tulemust. Fondi arengus mängib kindlasti juhtivat rolli meie tugev nõukogu, kes on kõigi nende aastate vältel samuti vabatahtlikult hoidnud fondi kindlat ja püsivat joont abivajajate aitamisel ja meie tegevuse sihi hoidmisel. Arvan, et fondi suured teod on paljuski alguse saanud nende otsustest toetada üle-eestiliselt lapsi, kellel on arsti kinnitusel põhjendatud abivajadus. Sedasi on meie juurde pöördunud lapsed, kel tihti sarnased mured ning sealt omakorda on koorunud vajadus süsteemi muudatuste järele. Siin tuleb mängu heategevusorganisatsiooni roll ühiskonnas: juhtida avalikkuse tähelepanu murekohtadele ning aidata sel viisil kaasa riigi paremaks ja toetavamaks kasvamisele.

Öeldakse, et kui endaga ei ole kõik hästi, siis ei ole võimalik teisi abistada. Kuidas sellele väitele vaatate?

Mõmmikuga2Sellega on raske nõustuda või mitte nõustuda. Ilmselt inimesed, kes on oma murede tõttu ise n-ö väga sügavas mustas augus, ei suuda tõesti teistele abikätt ulatada, sest vajavad ise seda kindlat kätt, mis neid august välja tõmbaks. Samas see, kas ja kuidas on nii, et meil on isiklikult kõik hästi, on samuti väga suhteline, teise inimese hingemuresid on väljastpoolt raske näha. See seostub väga otseselt ka meie tänavuse põhikampaaniaga „Katkised hinged“. Kas see, et inimesel on väliselt kõik korras, et tal on kümme tervet sõrme-varvast, kaks liikuvat kätt-jalga jne, tähendab, et kõik on hästi? Ei pruugi olla. Lisaks arvan ma, et mõnikord aitame teiste aitamisega ka iseennast. Niisiis pole sellele küsimusele ilmselt päris must-valget vastust.

Mis on Teie enda meelest heategevus ja mida see hõlmab?

Ma arvan, et iga inimese jaoks on heategevusel kindlasti oma tähendus ja definitsioon. Minu jaoks algab heategevus headest mõtetest ja soovidest meid ümbritsevate inimeste ja keskkonna suhtes. Algab sellest, et märkame abivajajat oma maja trepikojas, tänaval, poes või mujal avalikus ruumis ning oleme valmis toetama inimest, kes abi vajab. Lihtsalt sellepärast, et see teeb meile endale rõõmu. Ma arvan, et käsitlen heategevust peaaegu et headuse sünonüümina, näen sellena ka lihtsalt head sõna või head pilku inimesele, kes seda vajab. Heategevus on hoolimine ja headus teiste suhtes, mis teeb meie enda hinge ja südame rõõmsaks lihtsalt sellepärast, et teisel hakkab parem.

Kas naeratusest võib saada päästerõngas täpselt õigel hetkel?

Sandra MõmmikusMulle väga meeldib see mõte, et mõnikord piisab ainult naeratusest või isegi lahkest pilgust, et kellegi päeva paremaks muuta ja kui sellel inimesel on parasjagu eriti halb aeg või hetk, võib see ju olla ka täiesti elumuutev signaal. Ja naeratamine on mõnikord ka tore meelelahutus, eriti hallide ilmade korral, kui kõigil on pahur tuju ja kui siis tänaval inimestele naeratada, teeb nende reaktsioon – segaduses olev torisev ja poolmuigvele kiskuv nägu – mulle mõnikord päris palju nalja ja seeläbi meele rõõmsaks. Tahaksin loota, et minu naeratav nägu teeb siis ka neile nalja ja rõõmu. Umbes nii: „Mida see totakas naerab, vihma sajab ju!“.

Kas vabatahtlikkonna tegevus on kindlalt määratletud või pigem spontaanne ja loominguline tegevus?

Vabatahtlikul tegevusel Lastefondis on päris konkreetne struktuur ja oma kord, kuidas tööd organiseerime, samas aga püüame seda ka mitte ülemäära reguleerida ja raamidesse panna, et võimaldada vabatahtlikele piisavalt vabadust loomingulisuseks ja lennukateks ideedeks. Ma arvan, et see on selline huvitav ja teadlik piiri hoidmine ˗ kuidas säilitada organisatsiooni professionaalsus, võimaldades samas kõigile osalistele piisavalt loovusruumi. Usun, et me oleme selle piiri päris hästi ära tabanud ning vabatahtlikud tegutsevad juba täitsa tihti mugavustsoonist väljas ning out of the box mõtteviisiga.

Neid, kes soovivad midagi ühiskonda ja kellegi heaks panustada paistab silma üha rohkem. Väga levinud on näiteks omaalgatused sotsiaalmeedias. Kas meile hakkab tekkima arvestatav kodanikuühiskond?

Täiesti kindlalt on see nii! Eesti kodanikuühiskond kogub tuure ja on oma organiseerituse ning  läbipaistvusega juba ammu meie riiklikele üksustele suureks eeskujuks. Ma arvan, et kasvatame praegu uut ja julgemat põlvkonda, kes on valmis avaldama oma arvamust ka valjuhäälselt ning lähtub ka vanarahva tarkusest “Kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Usun, et liigume päris kindlalt „vingugaasimürgitustest“ eemale ja oleme rohkem suurte ja heade tegude ühiskond kui kunagi varem. Aga siin tuleb kindlasti silmas pidada seda, missuguse omaalgatusega täpselt tegemist on. Ma hindan väga omaalgatusi, mis ärgitavad inimesi aktiivselt oma arvamust avaldama ja põhjendatult teatud teemadel argumenteerima. Annetuste kogumise puhul eelistan aga alati konkreetsete organisatsioonide algatusi, sest pean oluliseks informeeritust abivajadusest ja annetuse sihtotstarbelisest kasutamisest. Minu jaoks on väga tähtis, et abipalve tausta on põhjalikult kontrollitud ning veendutud, et see läheb õigesse kohta ja seda kasutatakse kokkulepitud eesmärgil. Ka Lastefondi juhina pean seda oluliseks, sest fond hindab oma annetajate usaldust kõrgelt, mistõttu kaalutakse iga toetusotsuse tegemisel hoolikalt, kas abivajadus on põhjendatud ning kuidas on abi osutamine kõige otstarbekam. Mida enam tõuseb ühiskonna aktiivsus sotsiaalmeedias, seda enam peame ka valmis olema juhtudeks, kus inimeste südameheadust ja abivalmidust püütakse ära kasutada.

Riik ja selle kodanikud on lahutamatult seotud. Siit üks viguriga küsimus: kas riigivõim on võluvits, kes peab lahendama kõik jamad?

SeikluspargisMeilt küsitakse seda päris tihti, et miks riik ei aita ega toeta? Miks ootame annetajatelt, et nemad täidaksid selle tühimiku, mida riik ei suuda täita? Ja minu vastuseks on eranditult alati: “Kes see riik on?”. Meie, Eesti inimesed, ju olemegi riik ja ma arvan noore ja väikese riigina on see loomulik ning vajalik, et meie aktiivsed ühiskonnaliikmed juhiksid tähelepanu nendele murekohtadele, mida riigivõimu elluviimisel arvesse tuleks võtta ning aitaksime ühisel jõul neid, kes oma mures meie abi vajavad. Ma ei arva, et riik on süüdi kogu hädas ja viletsuses ning usun, et inimesed ei eelda enam ka nii palju, et see müstiline olevus nimega riik need hädad kõik likvideeriks. Samas arvan ma, et meie riigijuhtidel on veel palju kodanikuühendustelt õppida, kuidas toimida läbipaistvamalt ning kõiki pooli austades. Mina vaatan eeskuju osas eranditult alati kodanikuühiskonna aktivistide poole, sest nad on oma raske töö ja tugevate tulemustega välja teeninud mu austuse.

Aeg-ajalt on keerulistes, eriti kogu ühiskonda puudutavates, olukordades kuulda klassikalist vabandust: mina ei saa sinna niikuinii midagi parata või muuta …

Ma arvan, et see on lihtsalt inimeste tahtmatus või kartus võtta vastutust ja pingelistes olukordades on vastutuse võtmine üldjuhul raskem kui muidu. Kergem on öelda, et need asjad ei sõltu minust ja minul pole siin võimalust midagi muuta või parandada. See on kindlasti lihtsam – pilk mujale suunata ja kergendatult hingata: oli küll kehv olukord, aga minu abi poleks midagi muutnud. Kahjuks esineb seda käitumist ka sellistes olukordades, kus see julgus oleks tõeliselt vajalik olnud, olgu see siis koolikiusamine, tänaval kellegi ründamine, vandaalitsemine või ka lihtsalt valimistel osalemine. Ikka veel arvame, et oleme väikesed mutrid ja meie tegu- või mõtteviis ei muuda miskit. „Kui tahad muuta maailma, alusta iseendast!“. Võiksime rohkem vaadata peeglisse ja mõista, et isegi kui meie panuseks on lihtsalt oma arvamuse avalik väljaütlemine, et rääkida kaasa meid kõiki puudutavates olulistes küsimustes või lihtsalt ühe euro annetamine ühes kuus haigete laste abistamiseks, siis koos teiste inimeste samasuguse väikese panusega toob see kaasa suure muutuse – kui me kõik sedasi käituksime suudaksime maailmas väga-väga palju korda saata. Ikka koos, sest kui me kõik anname või teeme natukene, siis koos saab sellest igal juhul suur tegu! Olgu selleks siis vajalik diskussioon või igakuine abi lastele nende toetamiseks haigusega võitlusel.

Kas Lastefondi vabatahtlikkonnaga saab uusi liikmeid piiramatult liituda?

Me pole Lastefondi vabatahtlikke siiani arvuliselt küll piiranud, kuid sellegipoolest loob meie struktuur teatud piirangud arvule. Näiteks ei ole iganädalased koosolekud kuigi efektiivsed, kui seal on regulaarselt 30 ja rohkem inimest ning rohkem vabatahtlikke eeldab teatud muudatusi meie senises süsteemis. Hetkel on meil Tallinna ja Tartu peale kokku umbes 50-60 vabatahtlikku. Piiratud on vabatahtlike vastuvõtmise aeg, mis üldjuhul toimub veebruaris ja oktoobris. Kõik vahepealsel ajal laekunud vabatahtlike taotlused kogume kokku ning paneme ootele, kuniks jõuab kätte värbamisperiood. Sellegipoolest ootame tegelikult inimeste sooviavaldusi aastaringselt ning oleme valmis ka vabatahtlike struktuuris muudatusi tegema, et rohkemaid vabatahtlikke oma töösse kaasata, sest nad on meile tõesti hindamatuks abiks ja toeks laste abistamisel!

Milliseid isiksuseomadusi vabatahtlikelt oodatakse või mida üldse liitujate puhul eeldate?

Selveri tänuüritusEeldame, et vabatahtlikud on valmis liituma meeskonnaga ning panustama Lastefondi tegemistesse vastavalt nende võimalustele. Üldiselt on kõige olulisemal kohal kindlasti ausus ja usaldusväärsus – ausus nii teiste vabatahtlike kui ka iseenda suhtes, st kui võetakse kohustus, ollakse valmis vajadusel abi küsima. Meiega liituvad tavaliselt suure südame ja tegutsemistahtega inimesed, kes on oma iseloomult väga lõbusad ja aktiivsed. Vabatahtlik töö Lastefondis võtab inimestelt päris palju ja tihti on see võrdväärne täistöökoormusega, aga loodan südamest, et nad saavad hea seltskonna, võimsate kogemuste ja kõigi nende heade tegude näol endale ka sama palju tagasi.

Kui huvilised soovivad proovida, kas nad üldse sobivad vabatahtlikuks, siis millest tuleks alustada, et liituda Lastefondi vabatahtlikkonnaga?

Huvilised saavad täita vabatahtlike kontaktvormi SIIN!

Seejärel võetakse nendega ühendust ning antakse teada, millal ja kuidas toimub uus vabatahtlike värbamine.

Võimaldame uutele huvilistele alati ka tutvumisperioodi, mille jooksul eeldame nende poolt vastavalt võimalustele iganädalastel vabatahtlike koosolekutel osalemist ning ka üritustel käimist, andmaks võimaluse ära näha, kas Lastefond on see organisatsioon, kelle vabatahtlikega sobib huviline liituma ning kas see on koht, kus nad saavad oma salasoove realiseerida.

Hea lugeja, Lastefondi kohta leiad rohkem infot SIIT!

Usutles Erika Räpp

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid