LISATUD FOTOD! Pool müügitulust heategevuseks! Kirna mõisas ootab kunstisõpru maalinäitus “Kes aias?”
Alates 19. maist 2017 ootab Kirna mõis Türi vallas kõiki vaatama Katrin Valdre ja Sven Saagi maalide näitust „Kes aias?“, mille müügist pool läheb heategevuseks Kirja mõisa heaks.
Näituse avamine toimus kunstnike osavõtul ja maale saab mõisas vaadata 2. juulini. Kuna näituse vastas asuvates ruumides on suvi läbi kolmapäevast pühapäevani avatud ka kohvik, on eriti mõnus lasta neil piltidel meeltesse jõuda tassi kohvi seltsis.
“Tuues näituse kevadpealinna Türi külje alla erilise aiaga Kirna mõisa, soovime inspireerida näitusekülastajaid vaatama ja kujundama ka oma aedu kui maale, võtma igat taime kui pintslilööki, mis annab oma väikese nüansi aedniku enda maalitavasse elavasse pilti,“ räägib näituse kuraator Kersti Möldre. “Käesoleva näituse piltidest suurema osa on kunstnikud maalinud viimase poole aasta jooksul just Kirna mõisa silmas pidades ja mõisa aiast inspireerituna.”
Maalinäituse nimi “Kes aias?” viib seega kujundlikult kunstiaeda, mille aednikeks on maalikunstnikud Katrin Valdre ja Sven Saag. Seda, et aiateema Türi kandi inimestle südamelähedane on, kinnitas ka tänavu 40-aastaseks saanud Türi lillelaat. “Ja et sellele lillepeole veelgi värvi ja mõõdet lisada, rajasime kunstnikega — mõisa pererahva lahkel loal — omamoodi aia ka siia, Türi külje alla, Kirna mõisa,” rääkis kuraator avakõnes.
Tema sõnul on tegu on vana rüütlimõisaga, millel on pika ajaloo jooksul olnud nii halvemaid kui paremaid aegu, mingil ajal aga omandas mõis tasapisi kerge müstilise varjundi ja kattus teatava saladuselooriga. “Ja väike saladus peitub ka kõigis Katrini ja Sveni maalides. Need teeb huvitavaks just see, et lugematute värvide ja värvikihtide seest ja vahelt ilmuvad iga kord täiesti uued kujutised. Mõnikord ilmuvad sealt lilled, teinekord jälle terve aed korraga, kus oleks nagu peale lillede veel keegi… keegi, keda kunagi tundsime. Või keegi, kellega veel päriselt kohtunud ei olegi, vahest üksnes unenäos…” jutustab Kersti Möldre.
Katrin Valdre (1974) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide eriala, Sven Saag (1968) on õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis. Mõlemad on Kunstnike Liidu liikmed ning nende töid on eksponeeritud Lätis, Leedus, Venemaal, Itaalias, Saksamaal, Hollandis, Šveitsis, Inglismaal. Kolme aasta eest vahetasid nad oma turvalise linnaelu ettearvamatu maaelu vastu ning maalimise kõrval on kunstnike elus koha sisse võtnud ka igapäevased maaelutoimetused, mis vargsi ka loomingusse teed otsivad.
Koos maalimist võrdleb kunstnikepaar aga koos kokkamisega, kus kumbki möödaminnes maitseaineid patta puistab: “Võtad otsekui kogemata naabri klaasist sõõmu ja näppad tema paletilt pisut värvi oma lõuendile.” Nii on sündinud värvirikkad pildid, millest iga uue nurga all langev valgusvihk võlub välja taas uue maailma. Kõlades kokku vaataja sisemise mustriga sünnivad nendest teostest igaühe jaoks uued, vaataja enda pildid.
“Katrin ja Sven on oma loomingus nii tugevad sugulashinged, et tihtipeale on raske vahet teha, kumma loodud konkreetne pilt just parasjagu on. Ometi on nende maalimisvõtted täiesti erinevad, Katrinil on korraga mängus palju värve, Sven töötab värvidega ükshaaval kihiti. See ei takista aga neil maalimast ka kordamööda sama pilti. Nii on kunstnikepaaril valminud näiteks maaliseeria “Iidsed lilled”,” tutvustab kuraator Kersti Möldre kunstnike tööstiile.
Mis aga puutub näituse võõrustajatesse, siis Kirna loodusravipark oma eriliste energiatega on tuntud üle Eesti, kuid tihti jõuab sinna külalisi ka mitmelt poolt laiast maailmast. Paljud inimesed on avastanud siin tagasitee tervise juurde ja leidnud vastuseid oma elu keerdkäikude mõistmiseks. Mõisarahvas on seadnud eesmärgiks ajaloolise Kirna pargi põhjalikult korda teha ning taastada mõisa peahoone sellisena, nagu ta vanasti oli. Nad tahavad mõisa rajada holistilise tervisekeskuse, kus on ühendatud nii tipp-tehnoloogia, iidsed tarkused ja tervendustraditsioonid kui ka mõisapargi toetav maaenergeetika, mis kõik aitavad inimest tema teekonnal tasakaalus terviseni.
