Avaleht Heategevus AITA SINAGI VIIA JÕULURÕÕMU! Lugu poisist, kes soovib muuta arvamust lastekodulastest
AITA SINAGI VIIA JÕULURÕÕMU! Lugu poisist, kes soovib muuta arvamust lastekodulastest
Heategevus
0

AITA SINAGI VIIA JÕULURÕÕMU! Lugu poisist, kes soovib muuta arvamust lastekodulastest

0
Juba lapsena meeldis Sten-Robinile joonistada. Mõned Põltsamaa kunstikoolis tehtud tööd on leidnud koha ka tema toaseinal
Juba lapsena meeldis Sten-Robinile joonistada. Mõned Põltsamaa kunstikoolis tehtud tööd on leidnud koha ka tema toaseinal

Põltsamaa SOS Lastekülas elav 18-aastane Sten-Robin plaanib saada tisleriks, unistab oma kodust ja reisimisest ning soovib muuta inimeste eelarvamust lastekodulastest.

Sten-Robin on lahke naeratuse ja muheda olemisega Saaremaalt pärit noormees, kes õpib Põltsamaa ühisgümnaasiumi viimases klassis ja valmistub, nagu tema ülejäänud klassikaaslasedki, lõpueksamiteks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on noormehel kindel soov minna õppima tisleriks Tartu kutsehariduskeskusesse. „Puutöö hakkas mulle meeldima juba väga viiendas klassis tööõpetuse tunnis,“ räägib Sten-Robin ja lisab, et kuna ta on pärit Saaremaalt väikesest Kihelkonna külast ja kasvanud suurema osa oma elust üles looduse keskel, ei kaalunud ta kordagi Tallinnasse õppima minemist, vaid otsustas kohe Tartu kasuks.

„Kuni 6. eluaastani elasin ma tegelikult oma vanematega Vilsandi saarel, olin saarel ainus laps. Jaan Tätte oli meie naaber. Ujusin palju ja kondasin sageli üksi mööda metsi ringi, sest saar oli ohutu, sel ajal ei olnud saarel mürkmadusid ega teisi ohtlikke metsloomi. Ainult talvel olid metssead, kes üle jää tulid,“ meenutab Sten-Robin oma lapsepõlve. Metsas meeldib talle käia siiani. „Istud ja kuulad ja vaatad. Paljud inimesed seda ei tee. Loodusmatkadel olen märganud, et julgen teistest rohkem marju suhu pista,“ muigab ta.

Meeldib loodus ja matkamine

Huvi looduse ja matkamise vastu on olnud ka üheks põhjuseks, miks Sten-Robin on kaitseliidu tegevliige juba üle nelja aasta ja osaleb talvistel ellujäämisõppustel. „Seal osalemine on mind kokku viinud mitmete heade sõpradega,“ ütleb ta ja lisab, et ajateenistusse läheb ta hea meelega. Samuti on Sten-Robinil ette näidata äärmiselt muljetavaldav joonistuste kogu ja Põltsamaa kunstikooli viie aasta tunnistus söe ja pliiatsiga joonistamises. „Juba lapsena meeldis mulle joonistada ja pikaks ajaks keskendunult millegagi tegeleda. Vahel võin ka raamatuid nii lugeda, et hommikul kell 4 avastan, et varsti on aeg juba kooli minema hakata.“

  • Mõni halb õun ei pane veel tervet puud mädanema, probleemseid lapsi on ka tavalistes peredes. Aga kui kuuldakse, et lastekodulaps, siis ollakse kuidagi eriti pinges

Nagu paljud noored, loodab ka Sten-Robin, et tal on tulevikus oma kodu ja pere. Enne seda tahaks ta aga maailma näha ja ringi rännata. „Tahaks näha Aasia riike, nt Indiat, kus on erinev kultuur ja inimesed. Noored võiksid võimalusel silmaringi avardada ja reisida ning näha, et saab ka teistmoodi kui siin. Et kui inimene sulle tänaval laialt naeratab ja kõva häälega räägib, et mõnes kultuuris on see normaalne. Meil kiputakse arvama, et inimene on lolliks läinud,“ muigab Sten-Robin.

Sten-Robinil on veel üks suur soov – ta soovib parandada inimeste arvamust lastekodulastest. „Kui ma 13-aastaselt siia pidin tulema (lastekülla – toim), siis oli alguses mõte sellest ebameeldiv. Inimestel on lastekodulaste suhtes suured eelarvamused, arvatakse, et kui on lastekodust, siis on kindlasti suurte käitumisprobleemidega, tõenäoliselt varastab.  Minu ühe sõbra vanemad ei tahtnud mind alguses külla lasta. Paljudel on kahjuks arusaam, et kuna lastekodulaps ei ole elus head kogenud, siis ta tahab kõigilt midagi saada, aga see ei ole alati nii. Mõni halb õun ei pane veel tervet puud mädanema, probleemseid lapsi on ka tavalistes peredes. Aga kui kuuldakse, et lastekodulaps, siis ollakse kuidagi eriti pinges.“

Harjunud tööd tegema

Sten-Robini jaoks on igati normaalne suvevaheaegadel tööl käia ja taskuraha teenida. Sel suvel teenitud raha eest soetas ta endale kauaigatsetud isikliku sülearvuti. „Olen harjunud tööd tegema, sest maal kasvanud. Väikesi tööotsi tegin juba suviti 11-aastaselt peale Saaremaal elades, sest tahtsin kommiraha,“ räägib ta ja lisab, et ühe rohkem on levimas imelik arvamus, et kui lapsele tolmuimeja kätte anda, on see juba tema ahistamine.

Kuigi 13-aastase poisina ei olnud tulek Saaremaalt ära Põltsamaa lastekülla Sten-Robinile sugugi lihtne, siis viie aasta jooksul paljud asjad paika loksunud. Paljuski tõenäoliselt Sten-Robini saarlaslikult mõnusale iseloomule ja lahedale olekule, kuid oluline roll on selles ka tema SOS perevanematel Signel ja Ivaril.

  • Üksiku lapsena polnud ma harjunud väga teistega arvestama, pean seda endale aeg-ajalt ikka veel meelde tuletama. Suures peres ei ole teistmoodi lihtsalt võimalik ja see aitamine on vastastikune.

„Alguses kui siia tulin tuli koolis ikka ette sellist ülevalt alla vaatamist, nii lastelt kui täiskasvanutelt. Aga nad on mind tundma õppinud ja ega nad enam ei teadvustagi, et ma lastekülast olen, arvavad, et tavalisest perest.“ Pere ainsa lapsena oli Sten-Robinil esialgu keeruline harjuda ka suure pere eluga. „Üksiku lapsena polnud ma harjunud väga teistega arvestama, pean seda endale aeg-ajalt ikka veel meelde tuletama. Suures peres ei ole teistmoodi lihtsalt võimalik ja see aitamine on vastastikune. Signe ja Ivar (SOS perevanemad – toim) on mind palju aidanud…“

Jõulud suure perega

Oma Saaremaal elavaid vanavanemaid käib Sten-Robin jätkuvalt aeg-ajalt vaatamas. „Põltsamaa on tore, aga tunnen end ikka saarlasena, meil on selline omamoodi huumorimeel ja oskus nalja teha. Kui saaremaale lähen, siis klassikaaslased naljatlevad, et millal sa siis Eestisse tagasi tuled.“

Sel aastal tähistab Sten-Robin oma Põltsamaa perega juba viiendaid jõule. Kuna tema SOS peres on kasvamas üsna väikesed lapsed, siis riputatakse kamina peale detsembrikuu alguses jõulusokid, kuhu päkapikud usinasti midagi toredat sisse poetavad.

„Väikesed on vist kõik juba jõuluvanale kirja kirjutanud. Jõuluõhtul käib meil ikka jõuluvana, Ivar (SOS isa – toim) kaob mingil hetkel kummalisel kombel ära ja… Samuti ehitakse koos pisematega kuusk, mille alumised oksad on ehetest alati täis topitud, ülevalt on alati kuidagi hõredam,“ naerab Sten-Robin. Jõuluõhtust ei puudu ka SOS ema suure pühendumusega vaaritatud jõulusöök nagu hapukapsas ja sült koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga. „Siin on kõik hästi, on soe toit, soe tuba, teineteisega arvestatakse ja üksteist toetatakse.“

SOS Lastekülades- ja noortekodudes, mis asuvad Juurus, Keilas, Põltsamaal, Narva-Jõesuus ja Tallinnas ootab sel aastal jõuluvanalt kingipakki 201 last.

Hea GoodNews lugeja, aita sinagi viia lastele jõulurõõmu ja tee pisike heategu, et laste usk jõuluimedesse ei kaoks EE062200221001178590, SOS Lasteküla Eesti Ühing.

Oodatud on nii suured kui väikesed heateod.

mm

Kommentaarid