Turvaportaal “Julged hoolida?” intervjuu: Maarika teeb vabatahtlikku tööd, sest „kuidas teisiti?“

„Julged hoolida?“ vestles „Teeme ära!“ vabatahtliku Maarika Haavistuga, et uurida, kust vabatahtlikkuse pisik tema sisse sai ja mida ta ses osas ette on võtnud.

Milline on sinu vabatahtlikuks olemise teekond?

Teekond algas tegelikult ammu enne „Teeme ära!“ ettevõtmist. Väiksemaid asju on ikka ette võetud, näiteks olen loomade varjupaigal abiks käinud, talgupäevadel teinud oma kogukonna heaks heakorratöid nii Tallinnas kui varem Valgas elades, aidanud korraldada Tallinna Luha lasteaia heategevuslikku perepäeva, aga „Teeme ära!“ asi sai minu jaoks alguse 2012. jaanuaris.

Sattusin sinna täiesti juhuslikult – läksin kuulama „Teeme ära!“ loengut, kus Anneli Ohvril rääkis ja see nii tohutult inspireeris mind. Sel ajal olid maailma puhastamise plaanid algusjärgus, loodi „Let’s Do It World“ ning kevadest algasid esimesed „World Cleanup  2012“ koristusaktsioonid. Ülemaailmsete koristusaktsioonidega olid ühinenud paljud riigid. Anneli kutsus meilgi inimesi üles ettevõtmisega liituma. Läksin tema juurde rääkima ja juba järgmisel nädalal osalesin esimesel kommunikatsioonikoosolekul.

Olen osa kommunikatsiooni-, turundus-  ja sotsiaalmeedia tiimist ning täna veel lisaks ka osa videotootmise tiimist. Minu lapsuke on Youtube’i kanal. See töö on hästi hektiline, sest ühel hetkel on palju tööd, teisel jälle rahulik. Tiim on hästi ühtekuuluv. Kommunikatsioonitiimi suurus varieerub,  keskmiselt toimetab seal 15 inimest.

Miks oled vabatahtlik? Miks oled otsustanud oma energiat sel viisil rakendada?

Mul endal ei tekigi seda küsimust, sest see on nii loomulik. Päris paljud on küsinud, kas ma saan selle eest raha – mul ei tekigi mõtet, et peaksin selle eest tasu saama.

Ma ei saa öelda, et mu elu eesmärk on olla vabatahtlik. Ei ole ju. Pigem on see selline tunne, et peale selle, et sa lihtsalt eksisteerid, võiksid elus midagi ka ära teha. Oma ametikoha kohta ei saa ma öelda, et võin vanaduses tõdeda, et midagi tõeliselt olulist ära tegin.

See ülev tunne, et saan teha midagi puhtama maailma heaks, on miski, mis mind köidab. Eks ma olen väiksest saati maailma päästmise pisikuga nakatanud. Kui võtta kogu seda ülemaailmset vabatahtlikke koondavat võrgustikku – maailmas on 195 riiki ning koristusaktsiooniga on ühinenud  111, koristamas on käinud 10 miljonit inimest -, siis see on aukartust äratav. „Teeme ära!“  annab palju. Näiteks 2005. aastal koristasime Eestis kokku 10 000 tonni prügi, kaasates 50 000 inimest. Paraku pole me täna pioneerid nende riikide seas, kes koristavad. See on levinud palju laiemaks. Rekordilise osalusega riigid on olnud 2012. aastal Sloveenia (289 000 vabatahtlikku, 14% elanikkonnast), Läti (210 000, 10%) ja Leedu (210 000, 7%). 2013. aastal organiseeris ülisuure koristuspäeva Bulgaaria (375 000 vabatahtlikku, 5% elanikkonnast), Kosovo (132 000, 7%) ja Albaania (147 000, 5%). Tänavu toimus esmakordselt ka Vahemere koristusaktsioon  „Let’s do it Mediterranean“, mille käigus ühinesid kolmelt kontinendilt 15 riigi vabatahtlikud, et teha puhtaks Vahemere rannikuala ja merepõhi. Minu arvates on see suur asi, mida üks väike riik teeb. Või väike rakuke sellest.

Mis sind “Teeme ära!” juures köidab?

Mulle meeldib lisaks nn maailma päästmisele selle juures globaalne mastaap. Koristamine on üks osa – Eestis ei ole see tegelikult nii suur probleem, nagu see on näiteks osades Aafrika riikides. Seal ei olegi muud kui prügi. Asi ei olegi niivõrd prügi vedelemises kuivõrd selles, et inimesed ei saa aru, et see on tõsine probleem ja ohustab neid endid. Selle juures on koristamine üks väike osa. Kogu „Teeme ära!“ organisatsioon liigub suunas, et lahendada küsimus, kuidas elada üldse prügivabalt.

On olnud mõtteid, kuidas Eestis oleks hea teha pilootprojekt selle kohta, kuidas saaks majandada nii, et ei tekigi prügi – kõik läheb taastootmisesse. Sinnamaani on loomulikult päris pikk tee.

„Teeme ära!“ raames on loodud ka näiteks „Puhta maailma klubi“, kus toimuvad temaatilised arutelud.

Mind köidab väga ka see, et kogu tiim on väga pühendunud ja innustunud. Klassikalises mõistes „töötavad“ organisatsioonis vaid mõned inimesed  – kõik ülejäänud on vabatahtlikud. Olen endamisi mõelnud, mis need inimesed sinna toob või miks mina seda teen – see on mulle südamelähedane!

Kuidas on keskkonnast hooliv mõtteviis kinnitanud kanda su enda peres?

Ma olen tegelikult alati keskkonnast hoolinud ja vastutustundlikult käitunud, kuigi jah, „Teeme ära!“ tegemistega kaasas olemine on minu teadlikkust tõstnud. Mu pere on ka otseloomulikult nakatunud selle pisikuga. Lasteaia ja kooli kaudu on lapsed tänapäeval keskkonnaprobleemidega hästi kursis. Ka mu mees on hakanud tänu minule teadlikumalt asjale vaatama. See väljendub  igapäevases tegevuses – kas või see, kui püüad igapäevaselt mitte üle tarbida ega liigselt prügistada. Kõik muu sinna juurde, et taaskasutad, säästad vett, elektrit ja pigem lähed jala või rattaga – kokkuvõtvalt teadlik eluviis. Võime küll olla uhked oma suurte koristamistalgute üle, aga samas sülitame nätsu maha või viime prügi metsa alla. Muidugi Eestis pole see nii valdav probleem kui mõnes teises maailma piirkonnas, oleme ikka üldiselt nii kasvatatud, et ei viska prügi maha.

Mis on su head nipid ja soovitused, kuidas hoolida loodusest ning olla keskkonnasõbralik ilma, et see muutuks raskesti hallatavaks projektiks?

Eks ennekõike on võti igapäevane tarbimine ja eluviis – tegutse teadlikult ja jätkusuutlikult!

• Ära mine moehooajaga kaasa, ole teadlik tarbija. Usu, sul ei ole tegelikult kõiki maailma asju vaja. Soovitan vaadata mõnda riidetööstuse dokumentaalfilmi. Nõuanne naisterahvastele: kui lähed mõnele tähtsale sündmusele, siis ära osta iga kord uut kleiti, vaid kombineeri väike aksessuaar juurde ja ongi justkui uus kleit!
• Sama on söögiga. Öeldakse küll, et säästlikum on käia poes kord nädalas, siis sa ei kuluta nii palju, aga toiduainete kohta ütleksin siiski, et sellise süsteemi puhul läheb raudselt toitu raisku. Lõpuks läheb ikkagi osa sellest varutud toidust pahaks. Arvan, et tegelikult on mõistlik osta toitu ette kaheks päevaks – siis ei tarbi tühja.
• Alles hiljuti kirjutas Anneli Ohvril artikli sellest, kui palju eestlane tarbib kilekotte (466 aastas). See on väga suur kogus. Pooldan mõtet, et riik võiks kilekotid lihtsalt ära keelata. Osad riigid (näiteks Šveits) on teinud seda ja väga edukalt. See tundub väga radikaalne, aga kui Washingtonis olid kilekotid tasuta ning kui nende pandihinnaks tuli 5 dollarisenti, kukkus kasutamine 22,5 kuni 3 miljonile. Aga Eestis maksab 10 senti ja pole kellelegi probleem. Lisaks sellele, et keskmine eestlane kogu oma toidukraami kotti paneb, on veel puu- ja juurviljade jaoks mõeldud kilekotid. Niisiis võtadki oma riidest koti või korvi kaasa ja lähed poodi. Lihtne! Kui liigud jalgrattaga, osta puu- ja juurviljad hoopis turult ning pane kraam rattakorvi!
• Võimalusel käi jala või liigu rattaga, tee pikem ots ühistranspordiga. Ka Eestimaa teise otsa on mugav kasvõi rongiga sõita.
• Taaskasuta! Alati ei pea asju uuena ostma. Samuti kui sa oma asju enam ei vaja, anneta abivajajatele, mitte ära viska ära.
• Sorteeri jäätmeid, see annab  võimaluse suunata see osaliselt taaskasutusse.

Millised on sinu isiklikud keskkonda säästvad põhimõtted igapäevaelus? Mis on asjad, mida sa kunagi kindlasti ei tee ja mis on need, mida just nimme teed?

Mida ma teen:

• Ma ei tarbi mõttetult, kaalun igat ostu esitades endale küsimuse „kas mul on ikka seda vaja?“.
• Joon kraanivett, sest igapäevane väga elementaarne asi, mida mina teen, on näiteks see, et ei pea ostma igal pool plastikpudelis vett. Mul on üks korduvkasutatav pudel (nt esimesel korral ostetud plastikpudel) ja valangi sinna kraanivett ja ongi okey. Eestis on igal pool väga hea kraanivesi.
• Ma naudin kevad-suvehooajal rattaga liikumist – aeg iseendale, nii tulevad alati head mõtted!

Mida ma ei tee:

• Annan oma pea, et ma ei osta endale kunagi maasturit! Just keskkonnasäästlikust põhimõttest lähtuvalt.

Boonusküsimus: Kui lihtne, keeruline ja läbimõeldud on hoolida keskkonnast Eestis?

Minu arvates on igaühe südametunnistuse asi. Minu jaoks on hoolimine loomulik – vaatan „maalilmapäästjana“ oma ninast kaugemale ning mõtlen seejuures inimkonna ja looduse jätkusuutlikkusele.

Allikas: G4S – JULGE HOOLIDA