INTERVJUU! Jan Uuspõld invatakso ostu toetamisest: olgem õnnelikud, sest meil on kaks kätt ja jalga
Tuntud näitleja Jan Uuspõld on ühinenud kampaaniaga “Aitame Antsul aidata” ja esineb eelseisval pühapäeval Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses toimuval heategevusüritusel, mille tulu läheb Ants Väärsi uue invatakso ostmise fondi. Põlvas astub ta rahva ette saate “Pühapäev Sepoga” tegelaskuju Aleksandr Koškinina, mis tähendab pealtvaatajate jaoks üht humoorikat pühapäevast show’d. Oma aitamissoovist räägib täpsemalt näitleja ise.
Koškinina ülesastumine läheb ilmselt kohalikule rahvale väga peale. Aga heategevusest rääkides — kui palju te sellega kokku puutute?
Väga palju ei puutu, aga kui puutun — selline positiivne laeng on ka endale alati väga hea. Aitamine on alati kahe otsaga asi, sest ühiskondlikult on nagu kokku lepitud, et meil on sellised asjad paigas ja nõrgemad on hoitud, aga alati ikkagi ei ole. Lõputult muidugi ei saa heategevust teha, aga see on ka endale kasuks.
Kõiki ei jõuagi aidata, aga siiski, kui levinud on näitejate seas heategevus ja kuidas valikuid tehakse?
Ega meil Eestis näitlejate seas ei olegi see nii populaarne. Ma mäletan, et me ükskord tegime lisaetenduse selle jaoks, et Pelgulinna sünnitusmajale lootejälgimismonitor osta, mille me ka ostsime. Saime raha ka kokku ja osutus, et see summa oli piisav, et saada Tallinna linna poolt hõbesponsori tiitel. Ja kui ma seda vastu võtmas käisin, imestati selle üle, sest loomeinimesed käivat tavaliselt ise abiraha küsimas, et nad polevat näinud seda, et näitleja ise sponsoreerib institutsiooni, mis on riiklikult juba toetatud.
Minu jaoks oli see hästi tore emotsionaalne ja positiivne hetk. Olen kuulnud, et sellest monitorist oli naistele väga palju abi, see andis võimaluse jälgida loote seisundit enne uue inimese sündimist. See oli armas ja andis endalegi jõudu! Heategevus on paraku sageli selline, kus trügitakse selle nimel, et profiiti koguda: näete, mina tegin. See moment tuleb ise kaasa, kui tuleb, aga see ei ole peamine, tähtsaim on tunne, et saad midagi ära teha! Mis aga mulle üldse ei meeldi ja vastu hakkab, on see, kui kodanikud saavad kokku ja teevad asja ära, siis hakatakse kividega omavalitsuse poole loopima — näe, enne ei tehtud ära, nüüd meie tegime. See on labane. Omavalitsustel on alati mingi vajaduste järjekord ees, aga trügida kuhugi ja panna loosung üles, et meie oleme tublid, teie olete lollid — ise te valisite nad sinna! Mulle ei meeldi selline meelega heategemise sildi all tehtav vihkamise aktsioon. See on rõve ja seda ma ei poolda.
Ants pöördus juba eelmise aasta septembrist erinevate ettevõtete poole, nüüd oleme suurema seltskonnaga ta kõrval ja muuseas kahtlustasimegi, et kampaaniaga läheb kuskil aasta aega. See on vist tingitud sellest, et tavainimene haiguste peale ei mõtle enne, kui see on kätte jõudnud. Kui palju sina mõtled selle peale, et just seda kampaaniat toetades toetad sa inimesi, kellel pole kedagi või pole lihtsalt võimalust sõita ühest kohast teise?
Mis minule hästi mõjus ja üldse kahtlema ei pannud, oli see, et Ants helistas ja rääkis sõbralikult, nagu oleks ammu minu sõber olnud: tule, paneme õlad kokku ja teeme ära, mul on vaja bussi selleks, et aidata terve maakonna inimesi, kes tahavad liikuda ühest kohast teise. See oli kuidagi isiklik lähenemine ja see mulle väga meeldis.
Milline võiks olla sõnum inimestele, kes kohale tulevad, ja kogu ühiskonnale? Kuidas kutsuda inimesi mõtlema oma tervisele täna ja mitte siis, kui on hilja?
Ma arvan, et see, mis seal sünnib, Koškini show ja muud asjad on väga erilised. Seal tekib sõbralik liitev suhe, esinejad laval ja need, kes on saalis. Neist tekib üks perekond, kes on ühe asja nimel kokku tulnud ja teevad ära asja, millest on niivõrd palju kasu, niivõrd palju rõõmu! Teistele on see praktiline asi, saada ühest kohast teise, aga see aktsioon, et saame kokku, see kasu kasvab tuhandekordseks.
Kindlasti annab see tugeva õlg õla kõrval tunde, et kui järgmisel hommikul lähed sportima, lükkamaks edasi sellist hirmsat sündmust nagu insult või midagi veel, mida tasub karta, siis on meeles, et mul on õnn kasutada 5-10 kilomeetrit oma jalgu. Siis tuleb meelde see tunne saalis, kus olime õlg õla kõrval koos ja aitasime neid, kellel seda võimalust ei ole. See tunne pole ainult järgmisel hommikul, sa tunned aasta või paar igal hommikul seda ja teie õnnetunne ainult kasvab, et teil on kaks kätt ja jalga, millega joosta.
Monika Kuzmina, Jüri Kukk
