Aitame palun Rasmust! Rasmusel on miljonivaatega palat, kuid seda vaadet ta ei näe
GoodNews kutsub üles toetama 15-aastast traagilisse õnnetusse sattunud Rasmust. Elurõõmsa ja tegusa Rasmusega juhtus sel suvel traagiline õnnetus. Sõpradega rannas palli mängides libises ta Türi tehisjärve sillalt õnnetult pea ees vette. Vigastatud on kolmas ja neljas kaelalüli, mistõttu ei ole ta võimeline hingama ega ennast liigutama.
Rasmuse ema Piret teadis sellel õnnetul päeval juba peast, kui palju kana hakkida ja riisi keeta, sest taipoksiga tegelev Rasmus oli ühel päeval öelnud, et plaanib kehakaalu kilo jagu langetada ja sestap pidi toiduportsjon grammi pealt klappima. Rannarätik üle õla visatud, nagu tavaliselt, hõikas Rasmus emale «Tšau!», läks väravast välja ja kadus tema vaateväljast, kirjutab Merit Männi aasta kõige põhjalikumas ja südantlõhestavamas loos.
Hetkel, mil Rasmus peaga vastu järvepõhja põrutas, käis silme eest läbi valge sähvatus. Ta avas vee all silmad täpselt mõistmata, mis juhtunud on, ent tunne oli selline, et midagi on valesti. Ta nägi, et ninast tulevad välja õhumullid. Rinnus oli kummaliselt raske tunne ja veest end välja upitada üritav poiss ei suutnud liigutada käsi ega jalgu. Ainus, mis liikus, oli pea. Kurat, nüüd on uppumine ka! Kõik oli liiga kummaline – ta lamas vaid poole meetri sügavuses vees, suutmata end ümber keerata, ja tundis, et satub paanikasse.
See aeg, mil pidi Järvamaa haigla koridoris istudes ootama, et mingitki märki saada, kuidas parasjagu lood on, oli emale väga pikk. Magamisest ei tulnud sel ööl midagi välja. «Palun ära veel ära sure, pea vähemalt hommikuni vastu!» saatis ta mõttes pojale sõnumi.
Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse neljanda korruse koridoris rallib kolm last ratastoolidega ringi. Rasmus annaks palju ja rohkemgi veel, et võiks samamoodi rallida. Isegi rallima ei pea, piisaks sellestki, kui pääseks tooliga palatiuksest välja, välja voodist. See on enam kui mõistetav soov, kui oled üle nelja kuu lamanud haiglates ja vahtinud palatite ruudumustrilisi ripplagesid. Mingis mõttes on Rasmus selles majas omamoodi õppevahend, sest Haapsalu arstide sõnul on ta esimene nii ulatusliku vigastusega patsient.
Veel novembri lõpuni käis Piret poole kohaga tööl, ent nüüd on pea täielikult poja päralt. «Pole ju aus eelistada üht last teisele, aga Rasmusega on mul teistmoodi side. Ehk selle pärast, et ta on pesamuna. Ta on alati olnud spordipoiss ja ma tean, et ilmselt ei hakka ta kunagi jooksma või hüppama. Rasmus teab seda ka,“ ütleb ta.
Rasmus vajab toetust taastusraviks ja hingamistarvikute soetamiseks. Praegu sõltub ta täielikult hingamisaparaadist, mis eeldab igapäevast filtrite ja tarvikute vahetust, et ei tekiks põletikku. Väga oluline on ka füsio- ja tegevusteraapia, et taastuda parimal võimalikul viisil.
Toeta võimalusel Rasmuse taastusravi: Rasmus Juhanson EE552200221024367692.
