TV3 VIDEO! Kaja Kallas ja Veronika Padar Tiigriorust: toome tiiger Pootsmani üheskoos koju tagasi

Tallinna Loomaaiast ajutiselt Tšehhi loomaaeda viidud amuuri tiiger Pootsmanil sündisid esmaspäeva keskööl kolm kutsikat. Millal Tallinna Loomaaia au ja uhkus ise taas koju saab, oleneb siinse Tiigrioru valmimisest.

Seetõttu oli Seitsmeste stuudios täna külas Tiigrioru kampaanianägu Kaja Kallas ja kampaania eestvedaja Veronika Padar.

Eelmisel aastal algatasid Tallinna Loomaaed ja Tallinna Loomaaia Sõprade Selts Tiigrioru kampaania, et ehitada meie ainukesele amuuri tiigrile Pootsmannile ja tema tulevasele perele loomaaeda nüüdisaegne eluala Tiigriorg. Tiigri eest seisid kümme tuntud meest, kes rääkisid oma tiigriloo: Mihhail Kõlvart, Urmas Sõõrumaa, Ott Kiivikas, Alen Veziko, Artjom Savitski, Hannes Võrno, Jesper Parve, Kevin Renno, Karl Madis ja varalahkunud Jüri Aarma.

Sel aastal annavad oma panuse Tiigrioru valmimisse ja ajutiselt Tšehhi loomaaeda kolinud Pootsmanni tagasitulekuks kümme vägevat naist: Kaja Kallas, Reet Linna, Heidy Tamme, Annely Adermann, Tanja Mihhailova, Ksenja Palta, Amani Kiivikas, Carmen Pritson ja heategevusliku kampaania Tiigriorg juht Veronika Padar. Esimese loo rääkis Riigikogu liige, Reformierakonna juht Kaja Kallas.

Kaja Kallas: minus on palju võitlejat

„Tiiger on tõeline võitleja ja võitlejat on minus hästi palju. Minu meelest ei saa üldse öelda, kas sa oled selle endas leidnud, see lihtsalt kas on sinus või ei ole,“ nendib Kaja Kallas. „Kui tekib vastav olukord, siis sa tormad võitlusesse, ega sa ei mõtle seda võib-olla alati läbi. Aleksei Turovskil on raamat nimega „Loomult loom“ − loom ka ei mõtle, et mida võiks täna teha, äkki lähen murran mõne kitse. Loom lihtsalt tegutseb lähtuvalt olukorrast. Meie oleme ka mingis mõttes loomult loomad, meil on instinktid, mis lihtsalt toimivad.“

Ta lisab, et tiiger on eriti kiire tegutseja ja kiirele tegutsemisele mõeldes tulevad tal meelde lastega seotud lood, kui lastele tehakse liiga, kui lapsed on ohus. „Tuleb meelde selline lugu, kui olin Brüsselis ja jalutasin pojaga ühes pargis, kus oli tiik ja seal olid pardid. Nägin, et kaks väikest last, umbes ühe- ja kolmeaastane liikusid partide järgi tiigi suunas. Otsisin nende vanemaid, aga ei näinud. Sööstsin kohalt ja järgmine hetk oligi, et sain väiksema lapse kapuutsist kinni, enne kui ta oleks sinna tiiki kukkunud. Mul käed värisesid, aga see on see olukord, kus sul ei ole pikalt reageerimisaega.“

Kaja Kallas meenutas kunagi loetud huvitavat raamatut: Louann Brizendine „Female brain“. See rääkis, et me oleme kõik hormonaalselt samamoodi ehitatud nagu ka kiviajal. Kuna naised on meestest füüsiliselt nõrgemad, siis juba kiviajal oli neile selge, et mõistlik on vältida konflikte, sest võitluses on oht alla jääda. Esmajoones pead kaitsma lapsi ja ennast, sul ei ole mõtet konflikti esile kutsuda. Samas meestele meeldib võitlus. Kuigi oleme kiviajast palju edasi arenenud, on hormonaalne sõnum meie peas tegelikult seesama.

„Loomaaias käies olen alati vaadanud vaest tiigrit seal väikeses puuris, tal on olnud seal liiga vähe ruumi tema võimsuse juures. Enamik loomaaia loomi on saanud ammu paremad tingimused. Usun, et suudame üheskoos teha midagi selle heaks, et ka tiigril oleks hea kodu ja ta saaks siia tagasi tulla,“ on Kaja Kallas veendunud. „See oleks ka meie lastele suureks rõõmuks.“

Oma tiigriloo on ära rääkinud ka armastatud laulja ja saatejuht Reet Linna.

„Öeldakse, et iga inimese sees on mingi looma energia. Kui teatud eluhetkel on vaja midagi väga erilist otsustada, siis see loom lööb sinus välja,“ tõdeb Reet Linna. „Minus lööb tiiger kõige rohkem välja siis, kui kuulan mingit ägedat muusikat, mis mind kaasa tõmbab. Võin vaatamata oma vanusele sellega kohe kaasa minna!“

Öeldakse, et igas inimeses on tiiger peidus, tuleb ta lihtsalt üles leida. Teine tuntud ütlus on: lase see loom endast välja! Seda öeldakse näiteks siis, kui oodatakse, et sa teeksid midagi metsikut või võtaksid vastu mingi erilise otsuse.

„Sellise otsuse tegemine ongi minu jaoks kõige rohkem tiigriks olemine,“ ütleb Linna. „Olen vanuse lisandudes muutunud otsustusvõimelisemaks, teen valikuid ja lihtsalt niisama tühja ei otsusta midagi. Otsuste vastuvõtmine on minu jaoks aeg-ajalt üsna keeruline, pean tõsiselt mõtlema, kas ma seda teen, miks ma seda teen ja kelle jaoks ma seda teen. Olen viimase kümne aasta jooksul olnud üsnagi stabiilne, äkilisi asju ei ole olnud. Mõned ootamatud kutsed lavale esinema või laulma suure publiku ette, kui ma pole seda pikka aega teinud, aga mitte väga teravaid olukordi.“

Ta ütleb, et kui ta kukub, nagu me kõik elus aeg-ajalt kukume, otsib ta uuesti püstitõusmiseks vastuseid iseendast. „Sellistes olukordades analüüsin ennast, just viimaste aastate jooksul. Miks see nii on? Miks minuga nii juhtus? Pean selle vastuse ise leidma ja samas ka jõu, et august välja tulla. Olen Kaksikute tähtkujus, see tähendab, et olen pidevalt mustas augus. Et teada saada, kui hea on olla kõrgel, pead august välja saama ja selleks kõigepealt enda sisse vaatama. Võib-olla leian sealt otsustusvõimelise inimese. Vähemalt loodan, et see on nii.“

Ta lisab, et see otsustusvõimeline inimene ongi nagu tiiger tema sees, kes tõuseb ja ütleb: nüüd lähed edasi ja leiad selle jõu! „Ma sisendan endale, et ma pean selle ära tegema ja kui on tehtud, siis ütlen endale „I did it!“ See tiiger on minu sees olemas, suurte asjade puhul kindlasti.“

Kõige enam on sisemine tiiger ennast ilmutanud temas kui emas ja tänasel päeval ka vanaemas. „Ma ei seisa mitte ainult oma laste eest, vaid kui näen tänaval või poes nutvat last, on mu instinkt kohe teda rahustama minna. Ebaõiglust laste suhtes ma ei salli. Siis lööb see tiiger välja.“

Reet Linna ütleb, et oma lastega on tal vedanud, ekstreemseid olukordi pole ette tulnud. Hinge on jäänud aga üks paarikümne aasta tagune lugu, kui ta alustas oma laulusaadet „Laulge kaasa!“ ja oli Haapsalus võtetel. „Ühel hetkel tuli minu juurde hästi kena ratastoolis tüdruk, kes oli umbes sama vana kui minu tütar. Ta oli väga kena olemisega, nimeks Merle. Ta hakkas minuga rääkima ja selgus, et tal on seljaaju vigastus, mis on ta terveks eluks ratastooli pannud. Ta rääkis oma soovidest, et tahaks tegeleda laulmise ja kunstiga. Ema oli ta hüljanud ning ta pidi siin maailmas üksi hakkama saama.“

Linna mõtles, kuidas teda aidata. Toona oli selline saatesari nagu „Teated tegelikkusest“ ja ta tegi tüdrukule pakkumise temast lugu teha. „Käisime temaga vabaõhumuuseumis, kus ta polnud kunagi käinud, ta polnud üldse Haapsalust välja saanud. Stuudiovõtteks panime ta imekaunisse printsessikleiti ning siis kiigele. Mitte keegi ei saanud aru, et ta on invaliid. Panime ta kiikuma ja laulma koos Karl Madisega laulu „Love me tender“, mida ta tahtis laulda. See oli emotsionaalselt väga kaunis hetk, mis jättis mulle kogu eluks mulje, et olen millegagi hakkama saanud. See oligi emainstinkt. Rääkisin ka oma tütrele temast, et ta on sama vana, aga elus on läinud nii halvasti, et ta ei saa teha kõike, mida mu tütar teha saab.“

Lugu lõppes nii, et Merle abiellus ja kutsus Reeda Haapsallu pulma. „Ta vist ei kujutanud ettegi, et ma lähen. Ma läksin. Seda rõõmu ja seda tunnet, et ma olin ka aastaid hiljem temaga, oli väga tore kogeda. Nüüdseks olen natukene kaotanud järje, et kuidas tal läheb, aga tean, et ta kuskil Haapsalu kandis elab. Ma loodan, et ta sai tänu mulle, sellele emainstinktile, teha midagi sellist, mis talle terveks eluks meelde jääb.“

Tiigriloomusest rääkides ütleb Reet Linna enda kohta, et ta on kiire inimene, kätega vehkija, kellele ei meeldi asju venitada. „Mulle meeldivad uued väljakutsed, mulle meeldib hüpata tundmatus kohas vette. Kuid liiga kõrgele ega vee alla ma ei lähe, need on kaks asja, mida ma ei tee. Muudes asjades olen alati valmis end proovile panema.“

Ta toob näiteks mäesuusatamise, kus tema jänesest sai tiiger. „Mul on meeles see kord, kui käisime Austrias ja ma seal mäe peal ütlesin, et mina sealt alla ei lähe. Kõige kohutavam selle asja juures oli, et minust sõitsid mööda invasportlased, kellel oli üks suusk all. Kõik mäed tundusid ülevalt vaadates kõrgemad kui need tegelikult olid. Tunnistan häbiga, et läksin eskalaatoriga alla tagasi. Mõne päeva pärast võttis meie instruktor mu ette, läksime vaatama, et kas all on veel palju lund, sulaaeg oli, märtsikuu. Ma üldse ei mõelnud ja ei vaadanud alla, sõitsin instruktori järgi. Nii sain hirmust jagu, ma ei karda enam mägesid ja ma väga armastan mäesuusatamist. Selleks, et minna tiigrinahka, oli vaja korraks olla jänes.“

Tiigriorgu saab toetada, helistades Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi annetusnumbritele:

Helistades 900 9007 annetad 5 eurot; 900 9008 annetad 10 eurot; 900 9009 annetad 20 eurot.

Samuti on võimalus Tiigrioru ehitamist toetada ülekandega Tallinna Loomaaia Sõprade Selts MTÜ arvelduskontole EE432200221010716613, selgitusse märkida “tiigriorg”.