Ants Väärsi lugu: surmasuust abimissioonile

Varsti saab heategevuskampaanial “Aitame Antsul aidata” täis aasta. See on olnud info levitamise, erinevate heategevusürituste, tele-ja raadiokohtumiste ning ka mitmetes kohtades kohalkäimiste aeg. Põlva invataksojuhi Ants Väärsi uue auto ostmise kassasse on kogunenud üle 26 000 euro ning heategijate abiga on tal olemas ka uus garaaž, või pigem varjualune. Mida aga veel pole, on auto. Miks?

Esiteks, tegu on suure summaga, 40 000 eurot. Juba koosolev raha on tulnud üksikisikute annetustest, mitmete omavalitsuste toetusest ning ka erinevate rahvaürituste tuludest. Raha on annetanud mõned Riigikogu liikmed, kuid mitte riik. Õla on alla pannud ka mitmed ettevõtted, abi oleks just neilt oodanud, kuid ettevõtjad on olnud ülileiged. Taas — miks?

Asi on selles, et ka Ants Väärsi ise on ettevõtja, invaabiteenust pakub tema osaühing Antsu Takso. Ettevõtluses kehtivad omad reeglid ja miks peaks üks ettevõtja teist toetama, eriti veel kui tegu on konkurendiga? Teenigu ise kasumit ja kui hakkama ei saa, pakkigu kodinad kokku! Ilmselt on tegu mehega, kes oo-üütab!

Ants ise on rääkinud, kuidas üks ettevõtja oli talle soovitanud: mis sa kulutad raha selle uue auto peale, osta 3-4 poolpidust, pane mehed peale ja saad kõik sõidud tehtud. Mees vastas seepeale, et ta tahab ise tööd teha, tahab vaevlevatele haigetele pakkuda mugavusi, mida saab vaid uue autoga välja käia. Mis aga kõige tähtsam, ta tahab aidata, mitte äri teha.

Kogu Ants Väärsi saagas ongi üks eriline moment ja see on kasumijahi puudumine. Kampaaniat alustanud heade uudiste portaal GoodNews on alati püüdnud selgitada loo tausta ja see on karm. Ants Väärsi elas üle ajuinfarkti, mis viis ta ratastooli, kuid ta tõusis sealt taas püsti. Siis tuli laastav vähk, kuid mees paranes ka sellest, olles praegu siiski arstide järelvalve all. Kui raviarst teatas Antsule, et vähk on taandunud, järgnes jutuajamine, kus arst soovitas ja paraneja võttis omaks mõtte: nüüd on aeg saatusekaaslasi aidata, ja Ants otsustas hakata raskelt haigeid vedama.

Ants soetas kaks autot ja asus tööle. Ta võtab kogu oma tegevust missioonina, sest ta teab, kuidas on elada ratastoolis. Ta teab, kuidas on sõita vähiravile Tartusse bussiga ja haiglast välja saades otsida, millega koju saab. Kas teadsite, et Ants on invataksojuhina sõitnud Tartusse isegi kell kolm öösel, sest kiirabiga haiglasse viidud inimene saadeti just sel ajal koju? Tema tegevus ongi suunatud liikumisega kimpus olevate inimeste sõidutamisele.

Jah, Ants teenib ka kasumit, aga kõik see läheb küttele, üha enam väsivate autode remondile ja ka teenuse hinna madalal hoidmisele. Ärist pole siin lõhnagi, mees elatub veidi üle 300 euro suurusest pensionist. Tegu on missiooniga, tasuga oma imeliste pääsemiste eest. Kõik Antsu kliendid räägivad sellest, kuidas ta viib inimesed vajadusel otse voodist arsti kabinetti ja tagasi, ajab nende eest paberiasjad ja on valmis minema rooli mistahes ajahetkel. Tegu on abistaja, mitte ärimehega.

Mitmed ettevõtjad on Antsu juba ka abistanud, viimati autode varjualuse rajamisel. Mees ise on öelnud, et saaks ta igalt ettevõtjalt ühe eurogi, oleks tal auto juba käes. Aga temasse suhtutakse ikka endiselt kui ärimehesse, paljud lihtsalt ei saa tema missioonist aru või ei teagi sellest. Ants on juba üle 60, aga ta tahab seni, kuni jõudu jätkub, abistada hädasolijaid, ja eriti maainimesi, kelle juurest riik suurte sammudega eemaldub.

Minu mõttekäigu eesmärk ei olegi kutsuda ettevõtjaid üles Antsule raha annetama. See on teie rahakott, teie teate ise, kuhu investeerite! Ma tahan lihtsalt selgitada, et tänases Eestis valitsev rahakultus pole mitte iga inimese ja ettevõtja mõistust vallutanud. Ajuinfarkt ja vähk — need kaks on väga tõsiselt vikatimehe nägu ja neid seljatanud mehest võib uskuda, et ta teeb oma tööd südamega, mitte kasuahnusest!

Jüri Kukk,
GoodNews ajakirjanik