Heade inimeste abiga haiguse seljatanud Annabeli ema: meil on tänutunne igavesti südames!

25. oktoobri 2017 keskpäeval kutsus vähiravifond “Kingitud elu” kõiki Eesti inimesi ja ettevõtteid üles panustama 7-aastase Annabeli võitlusse raske haigusega. Järgmiseks hommikuks oli raviraha koos.

Annabeli ema Marianne kirjutas tookord nii:

“Diagnoosi järel oli esimene mõte, et see ei ole võimalik. Meie laps ei saa surra. Miks-küsimus jääb meid igaveseks saatma, isegi kui see meid täna enam igapäevaselt ei paina. Vanematena varisesime kokku. Murdepunkt saabus umbes paari nädala pärast, kui Annabel mulle õlale patsustas ja ütles: “Emme, ära muretse, kõik saab korda“.

Sel hetkel jõudis kohale teadmine, kelle võitlus see on ning kes kellele toeks peab olema. Loomulikult olid meie pere ja lähedased sõbrad meile koguaeg toeks, kuid paratamatult mõjuvad inimesed, kes sama teekonda käinud, sel hetkel kuidagi usutavamalt. Vähidiagnoosiga lapsevanemate omavaheline tugisüsteem on olnud suureks abiks. Minu kõige suuremaks tugipunktiks oli inglist Alberti ema Liis-Katrin. Ta on andnud mulle uskumatu jõu ja rahu.

Esimese nädala jooksul pärast diagnoosi ütlesin oma sõbrannadele, et kui Annabel meie juurest lahkub, siis meie ülesanne on temale jäänud aeg teha võimalikult ilusaks. See oli ainus kord, kui ma midagi sellist mõtlesin, veel vähem välja ütlesin. Aga kokku oleme me varisenud selle aja jooksul ikka korduvalt ja ilmselt tuleb neid hetki veel. Ma ei saa öelda, et ma pole tahtnud peret lennukile tõsta ja Austraaliasse põgeneda, tehes nägu, et seda kõike pole olemas.

Võitlustahet on meil jätkunud. Kui see on sinu laps, siis sa ei kahtle hetkekski. Lähed tema nimel läbi tule ja vee.

Kõige rohkem oleme imestanud Annabeli enda üle. Kohati tundub, et tema keha ei allu tavapärasele loogikale. Tema vereanalüüsid võivad hüppeliselt muutuda. Näiteks jõuludele eelneval päeval oli ta väga kehvas seisus ning sai vereülekandeid. Lootus jõule kodus veeta puudus. Kuid jõululaupäeva hommikul olid üleöö tema verenäitajad ja enesetunne muutunud. Ta tahtis jõuluks koju!

Sama lugu oli operatsiooniga – see oli üks raskemaid ja otsustavamaid sel teekonnal. Kasvaja, mis välja opereeriti, oli väga keerulises kohas – rindkeres, nii paljude oluliste organite ümber. Piltidelt oli näha, et nad on kõik teineteise vastas, kuid kui palju pahalane end teiste organite külge on kinnitanud, me ei teadnud.

Annabeli operatsioonile saates teadsime, et kõige tõenäolisemalt on kirurg 45 minuti pärast tagasi ning tunnistab, et kahjuks ei olnud midagi võimalik eemaldada. Kirurg tuli aga nelja tunni pärast ja teatas, et sai üle 95 protsendi kätte! Annabeli kasvaja oli kapsli sees, eraldi muudest organitest ja see oli vast suurim ime, kuna tegu oli osaga, mis keemiaravile ei allunud. See kirurg jääb igaveseks meie lemmikinimeste nimekirja.

Erakordselt hästi läks meil ka see, et tulime luuüdi siirdamiselt välja 28 päevaga ja ilma sisemiste verejooksudeta. Tavapäraselt ollakse seal ikka poolteist kuud ja rohkemgi. Selles mõttes on Annabel ikka ebareaalne laps!

Annabel läks sel aastal esimesse klassi. Ootasime seda nii väga. See oli omamoodi verstapost: kui ta saab esimesel septembril kooli, oleme me sellest jamast läbi tulnud. Annabelile meeldib väga laulda ja tantsida. Ta on laulmisega juba päris pisikesest peale tegelenud. Otseloomulikult tahab ta saada lauljaks!

Tema uus lemmik on aga robootika, millest ta on meeletult vaimustuses. Koolis on neil robootikaring ning nüüd räägib Annabel kodus, et soovib hakata leiutajaks. Kui käisime hiljuti talle sünnipäevakingitust ostmas, valis ta kõigi nukkude ja vidinate hulgast omale drooni – minu meelest on see väga äge!

Annabel on hea tajuga ja tähelepanelik. Ta näeb ja tunnetab inimeste emotsioone ja mõistab maailma juba üsna teraselt. Ta kohati üllatab väga, kui räägib meile oma tunnetest või juhtumistest koolis. Näiteks viimane kord kui ta Märt Avandit televiisoris nägi, küsis ta: “Emme, kuidas ta saab nii õnnelik olla?” Annabel teab Albertist (Avandi poeg, kellel oli samuti neuroblastoom ning kes suri 2012.aastal, kui tänaseid ravivõimalusi veel ei olnud), me oleme temast rääkinud, et selgitada Annabelile tema haiguse tõsidust. Vahepeal ei saanud ta enam aru, miks talle haiget tehakse või kas selle kõige taga on mingi suurem eesmärk.”

Täna on aga põhjust koos rõõmustada ning avaldada Annabeli ema Marianne südamlik avalik tünukiri: