INTERVJUU I Ivo Linna heategevuskontserdi “Tiigri tee” eel: minu jaoks on heategevus püha asi!

Tallinnas leiab 28. oktoobril Tiigrioru ehituse toetuseks aset heategevuskontsert „Tiigri tee”.

Esinevad Ivo Linna, Heidy Tamme, Alen Veziko, Karl Madis, Sissi, Artjom Savitski, Uku Suviste, Ott Lepland, Hanna-Liina Võsa, Kaire Vilgats ja Luisa Rõivas. Õhtut juhivad Saara Kadak ja Jan Uuspõld.

„Mis mul seal mõelda oli? Mati Kaal helistas mulle ja ma olen nii suur loodusesõber olnud terve elu, et kui minu väikesest panusest on loomariigile kasu, siis loomulikult ma osalen. Seal ei olnud mingit küsimust. Ma tõstsin kohe kaks kätt püsti,“ ütleb Ivo Linna, kelle Rock Hotel ju laulis, et ämblikud on väga head loomad. „Me näeme, kuidas üle terve ilma loodust kasutatakse kurjasti ära, loodusvarasid, loomad on hädas. Kui natukenegi saab seda liigirohkust säilitada, nagu loomaaiad seda teevad, siis see on absoluutselt loomalikult loomulik. Tuleb kaasa lüüa!“

Kas oma „Julget laulu“ ka esitate?

Loomulikult laulan. See on üdini positiivne lugu. Tulebki elus igasuguseid asju teha ja minna asjadele kallale täie innuga.

Kõik teavad seda lugu ja see läheb nii ilusti kokku selle kontserdiga, sest me ju tiigrikutsut aitamegi!

Just.

Kas teie repertuaaris on veel loomadega seotud loomadega laule?

Ma olen mingites lastelavastustes ja laste kuuldemängudes, nii uduselt kui ma mäletan, laulnud koertest, aga ma ei mäleta seda laulu üldse, sellest on väga kaua aega möödas. Lugudes on võib-olla olnud ka mõni kassike sees, aga otseselt vist pole.

Ilmselt te üks suur loomasõber oletegi!

Igal elusolendil on minu meelest õigus elada, kuigi meisse on võib-olla geneetiliselt kodeeritud hirm mõne loomaliigi, näiteks ämblike ja usside ees. Ega see väga mõnus tunne pole, kui näed, et meetri kaugusel on üks suur rästik maas, aga ma olen kaugel sellest mõttest, et peaks võtma mingisuguse malaka ja selle ussi kohe maha lööma. Kurb on vaadata, kui loomad on jäänud auto alla. Olen proovinud alati vältida ükskõik kellele otsa sõitmist. Meil siin maal on noori lõokesi, on külavaheteed. Ei tea, mida nad sealt tee pealt leiavad, aga alati pidurdad, et neid mitte alla ajada, sest nad on ju lollikesed.

Igal elusolendil on minu meelest õigus elada.

Kuna te ise viimati loomaaias käisite ja millised olid lemmikud?

Tänu sellele, et mul on nüüd mitu lapselast, oli viimane kord kevadel. Valimatult ma vaatasin seal ikkagi kõiki loomi, kes vaadata lasevad. Mul ei ole ausalt öeldes seal igav.

Lemmikut pole?

Väga naljakas loom, keda ma nägin esimest korda väga palju aastaid tagasi, enne loomaaia Veskimetsale kolimist, oli vietnami siga. Ma nägin seda looma esimest korda elus. Ma polnud teda kuskil telekas või pildi peal näinud. Ta on väga naljakas ja tore loom. Sellised üllatused on pigem head, sest ega kõiki loomi alati loomaaias ei näe. Järgmine kord lähed, siis on jälle  keegi uus puurist välja eputama toodud. Ma kordaksin siin Aleksei Turovski sõnu: „See loom, kellest ma räägin, ongi minu lemmik.“

Nii et võib öelda, et olete suur loomasõber!

Nad on kõik ilusad, toredad, erilised. Ma olen proovinud ka välismaal ikkagi leida see pool päeva, et mõne loomaaia asukaid uurima minna. See on tore tegevus.

Kui suurel kohal on teie elus heategevus?

Minu jaoks on heategevus püha asi. Kui selgub, et raha korjatakse õigete asjade jaoks, siis vastavalt võimalusele annan alati käe. Oleme käinud hooldekodudes, psühhiaatriahaiglates, lastekodudes, igasugustel üritustel, mis korjavad raha hea asja nimel. Tagasipõikena, mälestusena on see hea. Ka nõukogude ajal tehti heategevuskontserte, aga ma ei teagi, kuhu see raha läks. Seal korraldati neid nii, et kuna Vietnami rahvas on hädas, siis tuleb kontserte teha Vietnami laste heaks või Hiina puudust kannatavate laste heaks. Nõukogudeaegsed pillimehed mäletavad „hiinakat“, mis tähendas kontserti, mille eest raha ei makstud.

Minu jaoks on heategevus püha asi.

Mille järgi te neid üritusi valite?

Ma olen nii pikaaegse praktikaga. Olen aru saanud, et hädasolijaid on palju ja kõiki paraku lõpuni aidata ei saa. Me saame mõnda nende eluhetke kaunimaks muuta, saame tuua oma kunsti ja natuke kergendust. Üks ilusamaid üritusi oli puuetega inimeste laulupidu. See toimus Viljandis, kus ma ka esinesin. Nad elavad omas maailmas ja võib-olla on neil ümbritsevaga väga raske kontakti saada. Me ei pruugi alati mõista, mida nad püüavad meile öelda. Sa näed nende silmist, mis nende hinges toimub, kuigi nad istuvad terve esinemiseaja ega reageeri kuidagi. Eriti kui on vanemad inimesed, siis nad ei pea näitama rõkates oma poolehoidu, aga mul on hea tunne, et ma saan nende heaks midagi teha. Seega ma ei vali. Kui ma olen vaba sel ajal, siis ma esinen.

Me saame mõnda nende eluhetke kaunimaks muuta, saame tuua oma kunsti ja natuke kergendust.

Piletid heategevuslikule kontserdile „Tiigri tee“ on müügil Piletilevis!