OLE TEADLIK I Mis vahe on toiduabi andmisel ning toidujagamisel?
Ülejääkide tekkimine toidutööstuse ahela igas osas on paratamatu. Toidutootmine on energiakulukas ning selle hind muutub aina kallimaks. Samal ajal on aga toiduraiskamine viimaste aastate jooksul oluliselt suurenenud (Keskkonnaministeeriumi uuring „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas). Toiduraiskamine on probleem, millega kaasnevad negatiivsed keskkondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud ühiskonnale. Vaja on leida lahendusi, mida teha ülejääva toiduga selle asemel, et see prügikasti visata. Viimaste aastate jooksul on erinevates kohtades üle kogu Eesti tekkinud uus nähtus toidujagamiskappide näol. Milleks neid vaja, kui on olemas Toidupank ja teised abiorganisatsioonid, mis abivajajatele toitu jagavad?
Toiduabi andmine toimub nimekirja alusel ja selle eesmärgiks on aidata abivajavaid inimesi. Toidujagamise põhiliseks eesmärgiks on aga päästa söök prügikasti sattumast. Sealjuures ei ole oluline, milline on päästetud toidu sööja sotsiaalmajanduslik staatus. Vahel on riknemise piiril oleva toidu kogused niivõrd suured, et toit läheb raisku, kui seda ruttu kõigile soovijatele laiali ei jagata. Siinkohal ongi loodud lahendus toidukappide näol, mille kaudu saab toidule kiiresti sööjad leida. Ülejäävat toitu antakse tihti ka talunikele, aga kindlasti on mõistlikumaks lahenduseks see, kui inimeste jaoks toodetud söök saaks tarbitud ikkagi inimeste poolt.
Kõige prioriteetsem on see, et abivajajate toiduvajadus oleks parimal võimalikul viisil rahuldatud. Toidu annetamise juhend annab täpsed suunised, kuidas seda teha. Toidujagamise puhul aga sööb soovija kapist võetud toitu omal vastutusel. Toidu söögikõlbulikkuses veendumiseks tuleb kasutada oma meeli – teha kindlaks, et söök on endale omase välimuse, lõhna, tekstuuri ning maitsega. Juur- ja puuviljade puhul saab plekid noaga eemaldada. Ettevõtlik ja nutikas kokkaja oskab teha vähesest lausa imelisi roogasid.
Kui abivajajatele koostatakse võimalikult mitmekülgne kombinatsioon kaua säilivast ning kiiresti riknevast toidust, siis toidujagamise kaudu jagatakse täpselt seda söögikõlbulikku toitu, mida parasjagu üle juhtub olema. Olgu see siis kasvõi kapitäis leiba-saia, jääsalatit, kohupiima, torte, arbuuse ja kurke, kompotte, jogurtit või maasikaid. Igale toidugrupile leidub alati soovijaid, kes saadu üle rõõmustavad.
Toiduabi andmisel räägime me annetamisest ning see tegevus kuulub sotsiaalministeeriumi valdkonda. Toidujagamine on aga muutus mõttemaailmas, kus me ei päästa mitte inimesi, vaid me päästame toitu ja seega liigitub toidujagamine pigem keskkonnasäästlikkuse edendamise temaatikasse. Toidujagamine on inimeselt inimesele loodud kodanikualgatus, mille alustalaks on austus toidu vastu ning mure raiskajaliku käitumise pärast. Mitte ükski raas toitu ei tohiks minna raisku – see on suhtumise ning põhimõtte küsimus, sest toidu prügikasti panemine Eestis on maksustiimuli puudumise tõttu seni kõige odavam ja lihtsam lahendus. Tore, kui toit siis vähemalt pakendistki eemaldatakse, et seda oleks võimalik komposteerida. Inimesed, kes on teinud kodaniku järelvalvet ja prügikastide kaasi tõstnud, oskavad rääkida, kui keeruline on mõista, mis põhjusel igapäevaselt nii korralikku toitu prügikasti pannakse.
Tegelikult on toit rohkelt emotsioone tekitav teema. Toidujagamine võib inimesi liita, arendades oskust olla vastutulelik, lahke ja tänulik kaasinimese suhtes. Samas esineb ka probleeme ahnitsejate ja kapi tühjendajatega. Seda eriti, kui nad selle toidu kodus halvaks lasevad minna ja lõpuks ikkagi prügikasti panevad. Selline vastutustundetu käitumine vajab kõigi pealtnägijate poolset korrale kutsumist. Igaüks võiks võtta endale ja jätku ka teistele, et toidujagajate pingutus ei oleks asjatu.
Tartu Toidujagamine on oma 3 tegutsemisaasta jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu. Vabatahtlikest koosnev grupeering on hästi koordineeritud ja aina enam toitlustuse ning toidukaubandusega seotud ettevõtteid usaldab oma ülejääva toidu Tartu Toidujagamisele. Meie kappide külastatavus on väga suur ja nõnda kaob kogu toit alati vaid loetud minutite vältel. Päästetud toidu kogused aina suurenevad, rõõmustades kõiki osapooli – selline tegevus on tõesti vajalik ja süsteem toimib! Vahel on ülejäävat toitu korraga suurem kogus. Siis anname sellest Facebooki lehel teada. Vaid lühikese aja jooksul tuleb kohale suur hulk soovijaid. Korraldame ka avalikke ausaid toidujagamisi, kus toidu üleandmine toimub käest kätte. Vabatahtlikud annavad parima, et kõigil soovijatel oleks võimalikult võrdne võimalus toitu saada.
Lõpetuseks pakun paar ettepanekut. Esmalt võiks iga inimene leida enda jaoks selle ühe heateo, mida teha keskkonna hüvanguks. Keegi meist ei suuda ega oskagi olla ideaalselt keskkonnasäästlik, aga kõik algab iga inimese kestvast soovist liikuda elu edasiviivas suunas. Teiseks räägin oma isiklikust kogemusest, et toidud on tegelikult mõnda aega söödavad ja maitsvad ka pärast pakendil märgitud kõlblik kuni kuupäeva möödumist. Seda muidugi juhul, kui toitu on hoiustatud õigetel tingimustel. Erinevad toidugrupid hakkavad erineva aja jooksul oma kvaliteeti kaotama, aga mitte koheselt. Seega ei ole kuupäeva möödumise temaatika nii must-valge, et täna kõlbab ja homme ei kõlba. Loomulikult peab igaüks ikka oma keha tundma ja sellest lähtuma. Kindlasti tuleb abiks vaata-nuusuta-maitse test enne toidu tarbimist. Ka sügavkülmutamine aitab, kui kohe ära süüa ei jaksa. Ja kolmandaks pakun toidukaitse ameti ideed, mis ühelt poolt suunaks toiduga seotud ettevõtteid aina paremini läbi mõtlema, mida teha üle jääva toiduga ning teiselt poolt toetaks toidujagamiste algatuste arengut üle kogu Eesti. Oluline on, et tekiks diskussioon erinevate huvipoolte vahel, keda toiduraiskamise vähendamine kõnetab.
Autor: Ave Porkon, Tartu Toidujagamise vabatahtlik
