1. Avaleht
  2. Heategevus
  3. EESTIMAA UHKUS! Laureaadi Laura Tederi sõpruspere eesti keel muutub üha paremaks
EESTIMAA UHKUS! Laureaadi Laura Tederi sõpruspere eesti keel muutub üha paremaks

EESTIMAA UHKUS! Laureaadi Laura Tederi sõpruspere eesti keel muutub üha paremaks

Eestimaa_Uhkus_2014_124Vikerraadio turundusjuht Laura Teder arvab, et õiglustundesse nakatas teda praeguseks 86-aastane vanaema. Lastega tegelemine ei tundunud Laurale varem just kõige vaimustavam tegevus. Suhtumine muutus pärast tutvumist Põhja-Tallinnas elava vahva ja sõbraliku paljulapselise vene perekonnaga. Esmakordse külaskäigu eesmärk oli jõulukingituste viimine. Nüüd ta enam kingitusi kaasa ei võtta, sest materiaalseid väärtusi peetakse selles peres teisejärguliseks võrreldes inimliku lähedusega. Küll on aga Laura oma sõpruspere lastele abiks eesti keele õppimisel. Koos loetakse eestikeelseid raamatuid, vesteldakse mitmetel teemadel, möödunud suvel külastati üle-eestilist tantsupidu. Ühiselt veedetakse aega maalgi. Kui pere vajab liiklemiseks autot, on Laura oma traspordiga olemas.

Oma tegevust ei nimetagi  Laura mitte heategevuseks, vaid südmest tulevast soovist ja tahteks olla toeks. Laura pühendumine ja hobi ei jäänud märkamatuks ka avalikkusele ja ta tunnistati Eestimaa Uhkuse gala üheks laureaadiks.

Vikerraadio juht Riina Rõõmus rõhutas TV3 Eestimaa Uhkuse teemalises saatelõigus Teie õiglustunnet. Kust võiks otsida selle omaduse allikaid?

Arvan, et olen selle omaduse saanud oma vanaemalt, kes on nüüdseks juba 86 aastat elanud nii, et kõikjal, kus ta näeb ebaõiglust, püüab midagi omalt poolt paremaks teha. Mul on sama – tunnen, et peab saama olukorda lahendada ja midagi ette võtta. Elus on liiga palju ebaõiglust ja ma ei saa seda lihtsalt kõrvalt vaadata, kui minu võimuses on natukenegi aidata.

Eestimaa_Uhkus_2014_128Kuidas saite teada Põhja-Tallinnas elavast perest, kellele paar aastat tagasi jõulurõõmu valmistama läksite ja hiljem sootuks sõbraks saite?

Info pere kohta jõudis minuni kolleegide kaudu.

Kuivõrd võib öelda, et “keemia” Teie ja toreda paljulapselise pere vahel tekkis esimesest silmapilgust? Kas pidite usalduse võtimiseks end eelnevalt kuidagi tõestama ka?

Nad läksid kohe väga südamesse. Need lapsed on minu jaoks erakordsed, kuna eelistavad kõiksugustele vidinatele, asjadele ja kingitustele inimlikku lähedust, tähelepanu, õppimist ning ühiselt sisustatud aega. See tuleneb vanematelt, kes on lastele väga pühendunud ega keskendu absoluutselt endale. Isegi võib nii öelda, et vanemate hobiks on lastega tegelemine. Nii on seal peres täiesti normaalne, et isa viskab koos lastega hundirattaid ja kukerpalle või mängib peitust ja palli ning sageli tulevad pargis või rannas ka võõrad lapsed nende seltskonda lõbutsema.

Kui neile jõulukingitusi alguses viisime, siis ootasid lapsed meid eelkõige selleks, et saaks meile esineda. Ette oli valmistatud pikk eestikeelne kontsertprogramm (emakeel on neil vene keel). Meie südamlik suhe perekonnaga kujunes väga loomulikult. Hakkasin mõtlema, mida huvitavat võiks nendega veel ette võtta ja nii tulid järjest kinos, teatris, muuseumides ja kontsertidel käimised.

Eestimaa_Uhkus_2014_129Kuidas perele toeks olete?

Kingikotti meil kaasas ei ole, sest see pole nende jaoks oluline. Mina käin peamiselt külas selle mõttega, et aidata lastel õppida. Kuna koolilapsed õpivad eesti koolis keelekümblusklassides, siis on minul kui eesti keelt emakeelena kõneleval isikul neid palju lihtsam aidata ja kontrollida. Väga palju loeme koos eestikeelseid raamatuid või ajame lihtsalt juttu. Nagu eelpool mainitud, siis käime kultuuriüritustel. Möödunud suvel käisid lapsed näiteks esmakordselt tantsupeol.

Kuna minul on auto, saan aidata veel näiteks visiitidel arsti juurde, et vanemad ei peaks haige lapsega trolliga haiglasse sõitma.

Kõige lemmikum koht on aga minu ema suvekodu, kuhu ootame lapsi suvitama. Hämmastav on see, et nad tahavad kogu aeg aidata ja teha tööd! Küll külvasime kevadel maha kõik seemned, ladusime valmis puuriidad, suvel rohisime ja kastsime, sügisel korjasime saaki ning ehitasime keldrisse põrandat. Alati abistavad nad toiduvalmistamise juures ja lauakatmisel. Nad hindavad koos tegemist, ise muudkui küsides, et kuidas saaks veel aidata. Arvutis või telefonis istumine neid lapsi ei huvita.

Millised on Teie arvates kõige positiivsemad muutused selle perekonna elus?

Laste eesti keele oskus muutub üha paremaks ja neil on koolis lihtsam hakkama saada. Ka see, et külastame paljusid kultuuriüritusi, kuhu vanemad neid väikeste laste kõrvalt lihtsalt ei saa viia. Ja siis, kui vanemad lapsed on kodust ära ja suvel ka pikemalt meiega maal, on vanematel rohkem aega tegeleda pere pisematega.

Aga mida olete ise selle pere kõrvalt olulist õppinud?

Ma ei olnud varem just vaimustuses lastega tegelemisest, pigem tundusid nad tüütud. Olen õppinud, et ka lapsed võivad olla su sõbrad, kuigi vanusevahe on paarkümmend aastat. Nende siiras armastus ja hoolimine sellest, kuidas mul läheb ja kas mul on ikka kõik hästi, on nii südamlik.

Muidugi olen õppinud ka vene keelt, selle paari aastaga olen õppinud rohkem kui kunagi koolis. Ma ei mõista, miks koolis ei õpetata vene suhtluskeelt, vaid keskendutakse grammatikale ja luuletuste-sõnade pähetuupimisele … Suhtlemine on ju kõige alus. Ja nii tore on lastega taas läbi lugeda mu enda lapsepõlve lemmikraamatuid.

See perekond ei virise mitte kunagi, kuigi seal on olnud raskeid aegu. Olen õppinud palju rohkem hindama kõike seda, mis minu elus olemas on ning kindlasti vaatan nüüd rohkem ringi ja keskendun enese maailma asemel rohkem ümber toimuvale.

Mida mõnusat plaanite perega alanud aastaks?

Homme lähme lastega näiteks uisutama. Kindlasti külastame „Eesti laulu“ kontserti nagu oleme seda teinud ka eelnevatel aastatel. Kevadel, suvel ja sügisel läheme kindlasti maale.

Kus hoiate Eesti Uhkuse tänugalal tunnustuseks saadud auhinda?

Riiulil laste joonistuste ja fotode ees.

Kas ja kuidas aitab Teie tegemistele kaasa töö Vikerraadio turundusspetsialistina?

Minu kolleegid rahvusringhäälingus on Eesti parimad ajakirjanikud ja väga head nõuandjad. On olnud olukordi, kus perekonnaga on käitutud ebaõiglaselt ja olen kolleegidelt saanud suuniseid, kuidas selliseid küsimusi lahendada. Otselselt oma tööga Vikerraadios paralleele ei oska tõmmata. Rõhutan aga, et see pole minu jaoks heategevus, vaid südamest tulev soov ja tahe aidata, kuna mul on võimalik.

Eestis on kindlasti palju sarnaseid peresid. Mida aga teha, et Teie sarnaseid abilisi rohkem oleks?

Arvan, et sageli ei tule inimesed selle peale, kui lihtne on midagi head teha. Ma ei pea absoluutselt silmas rahalist heategu. Oluline on märgata ja ringi vaadata ning mitte karta. Alati, kui kuulen mingisugustest juhtumitest, kus keegi ei aita ja lihtsalt vaatavad ega julge sekkuda, siis mul vererõhk tõuseb ja ma ei suuda seda mõista. Õnneks on ikkagi aitajaid palju nagu võib näha kasvõi Eestimaa Uhkuse projektist.

Kui vaadata enda maailmast veidi kaugemale, õnnestub kindlasti märgata midagi või kedagi, kellele rõõmu valmistada.

Usutles Jaan-Ivo Lukas

Head Uudised GoodNews