Seltsilised tegid kahe aasta jooksul 31 000 tundi vabatahtlikku tööd ja pakkusid selle läbi 1800le eakale elurõõmu
Oktoober on vaimse tervise kuu. Just täna on oluline rääkida ka sellest, et vaimset tervist mõjutab tähenduslike sotsiaalsete suhte olemasolu. Nende puudumisel aga suureneb risk üksildustunde tekkimiseks. See omakorda toob kaasa vaimse ja füüsilise heaolu languse, depressiooni. Seda märkame järjest enam ka eakate hulgas, kes on kas tervise või ligipääsetavuse tõttu jäänud ühiskondlikust elust kõrvale. Nii olemegi riigina olukorras, kus kasvab vajadus ja suureneb nõudlus rohkemate sotsiaalteenuste ja nende rahastamise järele.
Homme, 26. oktoobril tehakse Tallinnas, Theatrumi saalis kokkuvõtteid seltsiliste liikumise kahe aasta jooksul tehtud tööst, sest hange, mille raames senised tegevused toimuvad lõpeb. See aga ei tähenda, et seltsiliste liikumine oma tegevuse lõpetab. Aprillis registreeriti uus mittetulundusühing, mis võtab tegevused seniselt hanke elluviijalt, Eesti Külaliikumine Kodukant, üle.
2021. aasta augustis käivitus Eestis teistkordselt vabatahtlike seltsilitse liikumine, mille eesmärk oli kaasata sotsiaalvaldkonda uusi vabatahtlikke, et ennetustegevuste raames pakkuda eakatele aktiivsust toetavat sõbrasuhet ja seeläbi leevendada üksildust.
Kahe aasta jooksul on ligemale 545 vabatahtlikku olnud üle Eesti toeks 1800le seltsi vajavale eakale ja erivajadusega täiskasvanule. Seltsilised on sotsiaalvaldkonda oma tegevustega panustanud 31 000 töötundi, mis teeb rahaliselt kokku 213 000 eurot.
Seltsiliste tegevuse kasutegurit üksilduse leevendamisel ilmestavad ehk kõige enam seltsi vajanud 85-aastase Linda sõnad: “Seltsiline aitas tunda end paremini inimeste hulgas ja aitas muuta kõrvalejäetu tunnet.”
Vabatahtlikud seltsilised ise hindavad oma töö juures kõige enam võimalust olla kellelegi toeks ja sõbraks, sest see rikastab ka nende igapäevaelu ning samas toob kellelegi teisele suurt rõõmu. “Muutunud on täielikult minu enda hoiakud ja suhtumine eakatesse ja perekondlikesse suhetesse. Maailmapildi muutumine ja märkamine, palju võib tegelikult olla abivajavaid inimesi meie ümber ja millised pisikesed teod võivad olla suureks abiks,” kirjeldas oma kogemust seltsilisena Tiina Viljandist.
Ka teine seltsiline Hilda Tartumaalt sõnas, et tema jaoks väga väike pingutus võib kellegi jaoks olla väga suur abi. “Enne alustamist ei tajunud, kui üksildane võib kodust väljas mittekäiv inimene olla, lisas Hilda. Seltsiline Marika kutsus oma sõbra, Tallinnas elava proua Leida endale Tabasallu külla: “Tal oli meel kurb, et ei saanud Lõuna- Eestisse sugulaste juurde sõita ja turgutasin teda. Sõitsime Tabasalus ringi, näitasin, mis meil näitamist on. Ta oli nii rõõmus, et sai tulla. Vaatas ehitud kuuske, jõime kohvi, sõime saiakesi, vestlesime ja hakkasime koos jäähokivõistlust vaatama. Seal mängis minu poeg ja ta väga soovis vaadata, sest pole kunagi jäähokit näinud. Elasime mängule täiega kaasa. Ta oli väga õnnelik. Kuusest jäid mul oksad üle, kinkisin need Leidale, et ta saaks ka jõulumeeleolu koju tuua.”
Programmi juht Krista Pegolainen-Saar kirjeldas, et kahe aasta jooksul on käivitunud tugev üle-Eestiline vabatahtlike seltsiliste võrgustik, loodud koostöösuhted üle 60 omavalitsusega ning tegevus ise on muutunud ühiskonnas nähtavaks ja hinnatuks. “Iga uus algatus vajab aga kasvuaega ning tunnustan riiki, et selliseid võimalusi vabatahtlikkuse arendamiseks on üldse loodud. Siiski pean märkima ära, et tihti jääb algatajatel puudu pikema perioodi mõju vaatest ja selle toetamise panustamise vajalikkuse järjepidevusest. Loodud MTÜga võtame endale selge ülesande seltsiliste liikumise järjepidevust edasi arendada. Eakate arv, kes vajavad seltsilist ja häid sotsiaalseid suhteid oma ellu on kasvava ja neid ei saa lihtsalt ootele panna. See on meie ühine vastutus ja kohustus, et inimese elu igas vanuses oleks rõõmurikas ja vaimset heaolu loov. Iga algatusega, mida riigi või omavalitsuse tasandil ellu kutsume tuleb silmas pidada peamist, et me inimestele, kes meie sihtrühmaks on loodetava kasu asemel hoopis kahju ei teeks,” sõnas Pegolainen-Saar.
Rahvusvahelised uuringud näitavad, et pikaajaline aktiivne ja sotsiaalne suhtlus on otsene terviseriskide ennetamisel ja teenuste vajaduste hindamisel oluline mõjutegur. Eesti ei ole siin erandiks. Eakate (65+) koguarv ja osakaal rahvastikus on kiiresti kasvamas ning koos sellega ka ühiskonna kulud eakate sotsiaalhoolekandele. Alates 2000. aastast on eakate osakaal suurenenud 15 protsendilt 18 protsendini ja eakate koguarv 15 protsenti. Eesti elanike koguarv vähenes samal ajal 6 protsenti. Enam kui pooltes omavalitsustes on eakate arv suurenenud kõrvuti elanike koguarvu vähenemisega. Arvatakse, et 2050. aastaks on eakate osa Eesti rahvastikus juba 25 protsenti (täna üleriigiline keskmine 20%, äärmustega maakonniti 7-30%). ( allikas: Rahvastikuregister 01.01.2022) Näiteks, kui me suudaksime suurendada eakate aktiivsust ühe sotsiaalse tegevuse võrra, väheneks igapäevaelu toimingutega mitte-hakkama saavate inimeste osakaal 38%-lt 21,7%-ni.
- Hange “Vabatahtlike kaasamise rakendamine hoolekandesüsteemis” viidi ellu Eesti Külaliikumine Kodukant poolt Sotsiaalministeeriumi tellimusel. Hanget rahastas Euroopa Liidu Sotsiaalfond.
- Otseülekannet 26.10 toimuvast sündmusest algusega kell 12.15 saab jälgida siin!
Sündmuse kava asub siin! - Hanke tegevustega saab tutvuda siin!
