Ukraina sõjapõgenikust vabatahtlik: vabatahtlik töö aitas pärast Ukrainast põgenemist väga
Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2023/2 numbris ilmus Kaidi Koorti lugu Varjupaikade MTÜ vabatahtlikust Olena Lytvynist. “Kui lõpetan vabatahtliku töö tegemise Pärnu loomade varjupaigas, siis on alati tunne, et tegin midagi head ja vajalikku. Samuti on see üks võimalus tänada eestlasi. Peale selle rahustab loomadega suhtlemine ja pärast Ukrainast põgenemist aitas vabatahtlik töö varjupaigas mind esimestel kuudel väga palju,” räägib Olena Lytvyn.
Ukraina sõjapõgenikust Olena Lytvynist sai Varjupaikade MTÜ vabatahtlik aasta tagasi. Ta kuulis loomi abistava mittetulundusühingu kohta töökaaslase käest, kes elab Pärnu loomade varjupaiga läheduses. „Leidsin Varjupaikade MTÜ kodulehe internetist ja pakkusin loomade varjupaigale oma abi. Kui ma saabusin möödunud aasta märtsikuus Eestisse, siis otsisin lisaks töökohale võimalust olla vabatahtlik. Kui elasin ja töötasin Ukrainas, siis tegin alati põhitöö kõrvalt vabatahtlikku tööd. Näiteks istutasin puid, koristasin linnaparke, olin veredoonor ja kogusin rahalisi annetusi. Viimati olin Ukrainas koera hooldaja, aga kahjuks pidin kõikidest ettevõtmistest loobuma ja sõja tõttu põgenema,” jutustab Olena enda vabatahtliku töö kogemusest.
Õpetab kassidele mängimist
Ukrainlanna peamine tööülesanne vabatahtlikuna on loomadega suhtlemine ning mängimine, põhiliselt kassidega. Olena sõnul õppis ta keelebarjäärile vaatamata selgeks kassimaja ja karantiiniruumide koristamise. „Enamasti algab minu tööpäev sellega, et puhastan pinnad loomakarvadest, samuti kasside liivakastid ning pesen põranda,” loetleb ta enda tööülesandeid. Olena lisab, et paljud loomad on sotsialiseerimata ega oska isegi mängida. „Mõnikord jalutan ka koertega, kuid viimasel ajal on varjupaika sattunud väga suured koerad, kes pigem jalutaksid ise minuga kui mina nendega.”
Eelistab varjupaigaloomi
Ukrainlanna käib Pärnu loomade varjupaigas vabatahtlikku tööd tegemas paar korda kuus. „Alguses ma käisin korra nädalas ja samal ajal käisin ka täiskohaga tööl. Alates märtsist teen vabatahtlikku tööd harvemini, sest lisaks põhitööle õpin eesti keelt. Mul on veel kaks last ja koer, kes nõuavad ka tähelepanu, aga vabatahtliku töö jaoks leian ikka aega.”
Olena arvates peaksid inimesed olema rohkem vastutustundlikumad, kui nad võtavad looma. „Oluline on loomi steriliseerida ja teha õigel ajal kõik vajalikud protseduurid. Me vastutame nende eest, keda oleme kodustanud. Loom ei ole mänguasi.”
Eriline koer Timmi
Ukrainlannal on endal 2-aastane koer, kelle nimi on Timmi. Jack Russelli terjeri sarnane koer on võetud Ukraina varjupaigast. „Timmi pole tavaline koer, sest tal puudub saba. Ma ei tea, kas ta sündis ilma sabata või närisid teised koerad selle otsast ära, aga siiski on ta täis armastust.”
Lisaks koerale on Olenal 3-aastane kass Motja, kes on võetud ka varjupaigast. „Kahe loomaga oli raske Eestisse põgeneda ja seetõttu võtsin kaasa ainult koera, aga kass Motja jätsin ema juurde Ukrainasse.”
Olena soovib just kodutuid loomi aidata, sest tema arvates on nad nõrgad ja kaitsetud. „Kodututel loomadel pole kedagi, kellele kurta oma elu üle.”
Eestis õppis lõõgastuma
Aktiivne naine elab ja töötab Pärnu linnas. Olena sõnul on Eestis elamine õpetanud teda rohkem lõõgastuma ja olema hetkes. „Ukrainlastele on omane pidevalt kiirustada, koormata end maksimaalselt töö ja koduste majapidamistöödega, sest teiste arvamus on oluline. Olen elanud Eestis ainult aasta aega, aga ei tunne ennast siin võõrana. Endiselt on raske eesti keeles suhelda, sest eesti keel on väga raske,” arvab ta.
Olena töötab igapäevaselt Pärnu McDonald’sis instruktor-koolitajana ja samal ajal õpib eesti keelt. Kui ta veel Ukrainas elas, siis töötas seal kiirtoidurestorani juhatajana. Olena lisab, et ta käib vabal ajal Pärnumaa parkides ja sõidab jalgrattaga.
