Inger Agur: kui sa tahad midagi head teha ja ei tea kust alustada, siis vaata peeglisse!
Heategevus on alati olemas olnud, kuid veel mõned aastad tagasi oli sel taust nagu oleks tegemist vaid majanduslikult väga edukate inimeste prestiižiküsimusega. Tänaseks on plahvatuslikult kasvanud kodanikualgatused ja vabatahtlike töö ning mõtteviis, et minust niikuinii midagi ei sõltu, on õnneks kadumas. Teadvustatakse, et heategevus on lai mõiste, mis ei seisne pelgalt summades, vaid ka lahkes sõnas. Ei teagi, kas see on siis tingitud ühiskonna küpsemisest või on teema lihtsalt populaarne, aga palun väga ˗ kõikjalt leiab keskkondi, mille kaudu ühineda heategevusühendustega või kui mitte osaleda organisatoorse tegevuse kaudu, siis on loodud lugematul arvul võimalusi, kuidas anda panus kasvõi näiteks läbi annetamise. Vahet ei ole, millised on põhjused, kindel on üks – tulemus on imeline ja see loeb!
Heade uudiste portaali üks lemmikuid on suurim ja vanim lastehaiglate juures tegutsev heategevusfond Eestis, s.o SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond.
Hiljuti on SA TÜ Kliinikumi Lastefond postitanud oma blogisse Inger Aguri tutvustuse, milles on öeldud: „Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on enda tegevuses alati toetunud vabatahtlikele – nende motiveeritusele ja tahtele kujundada ühiskondlikke väärtusi. Hea mõtte algatuseks piisab tihti vähesest, aga mõtete ellu viimiseks on vaja kaasata paljusid inimesi. Selles on Lastefondi üks värskemaid vabatahtlikke Inger Agur erakordselt andekas. Kindlasti tulevad kasuks ka Ingeri hea suhtlemisoskus ja positiivne ellusuhtumine“.
GoodNewsi toimetus otsustas lähemalt uurida, mis ajendas Ingerit vabatahtlikega ühinema ja soovib rohkem kajastada aktiivsete noorte positiivseid tegemisi, sest mis võiks olla veelgi kaasahaaravam sütitaja?
Inger, milline idee või soov ajendas sind ühinema vabatahtlikega?
Soov kogeda midagi uut. Püüdsin täiesti teadlikult kastist välja astuda ja leida mõnda väljundit selleks, et õppida ja areneda täiesti uues suunas.
Kas jõudmine heategevusse oli su elus juhuslik (pealtnäha) või oli põhjus konkreetne?
Heategevusse jõudmine oli juhuslik, sest uute väljakutsete otsimise käigus ei mõelnud ma kordagi sellele, kas tahan enda arendamise eest maksta või hoopis palka saada. Siht oli leida midagi, mis tekitaks minus pisut aukartust, tekitaks küsimusi ja paneks õhinaga motivatsioonikirja kirjutama.
Kuidas sulle tundub, kas noored soovivad teha head ja on huvitatud heategevusest või on see niisuguses vanuses erandlik nähtus muude huvide tõttu?
Lastefondis on kõik noored ning selle põhjal võiks öelda, et minuvanused on ühed aktiivsemad vabatahtlikud, aga võib-olla see reegel kehtib vaid meie organisatsioonis. Toidupangas olen meedia kaudu ja ise poodides näinud endast vanemaid inimesi, aga samas loomi päästavad ja aitavad ka noored. Seega tundub, et noored on heategevusest huvitatud, kui abivajajad on kuidagi südamelähedased.
Mis sa ise arvad, mis võiks olla parim motivaator teiste sinuealiste puhul, et osaletaks rohkem heategevuses?
Tõenäoliselt motiveerib ise hätta sattumine või oma lähedase kannatuste nägemine, sest alles siis adume, kui oluline on abi. Samuti näeme kui tugevad me ise oleme ja pärast raskustest välja tulemist on meil rohkem empaatiavõimet ning jõudu ja aega ka teistele abi pakkuda. See jõud oli varem mujale suunatud.
Sa ise oled ilus noor naine, võiks öelda, et sobiksid oma väliste näitajate tõttu modelliks, aga sina valid hoopis heategevuse. Miks?
Tänan, aga ei saa öelda, et üks välistab teist. Paljud Lastefondi vabatahtlikud töötavad, õpivad ja elavad pereelu vabatahtlikuks olemise kõrvalt. Nii ka mina. Vabatahtlikuks olemine võtab täpselt nii palju aega kui ise soovid, sest igal kolmapäeval tullakse välja uue ürituste ja ideedega, mille käigus annetusi koguda. Nendes kaasa löömiseks ei kohusta keegi, ent soovi korral antakse asjade korraldamisel üpris vabad käed ja isegi kõrge eneseteostuse vajadusega inimesed saavad oma laksu kätte.
Kui pikalt teiste vabatahtlikega juba koos oled tegutsenud ja milles teie tegevus üldjuhul seisneb?
Liitusin eelmise aasta oktoobris ja põhiline eesmärk on koguda annetusi, et fond saaks haigeid lapsi aidata. Praktiliselt poolelt seisneb meie tegevus selles, et igal kolmapäeval tuleme koosolekuruumi kokku, arutame uute võimaluste üle, kuidas mõne tähtpäeva või konkreetse abivajaja jaoks raha koguda ning leiame projektijuhid koos abilistega. Sellest, mis edasi saab, võiks kirjutada raamatu. Igaüks tegutseb omal moel ja tulemus kukub välja üsna erinev, aga kõiki üritusi ühendab üks eesmärk: koguda haigetele lastele raha.
Kui tihti puutud vahetult kokku abivajajatega? Kui nendega kohtud, siis kuidas on see mõjutanud sinu hingelist ja vaimset seisundit?
Läbi Lastefondi pole ma siiani abivajajatega isiklikult kohtunud, aga märtsi teises pooles on ihtüoosihaigete laste laager, kus viin laste vaba aja sisustamiseks läbi erinevaid mänge ja muid tegevusi. See saab olema minu esimene reaalne kokkupuude lastega, kellest mõnda me aitame või oleme aidanud.
Püüa kirjeldada sõnas seda emotsiooni, mida pakub sulle heategevuslik panus ühiskonda?
Tekib tunne, et inimesed on jälle ühes paadis. Me oleme võistkond, meil on ühine eesmärk ja me suudame kõike!
Millist tagasisidet oled saanud teistelt eakaaslastelt ja tuttavatelt? Kas nad on üllatunud või oligi normaalne jätk, et midagi sellist hakkad tegema oma isiksuseomaduste tõttu?
Keegi pole suurt midagi öelnud, seega eeldan, et see paistab teistele normaalse jätkuna ja mul on selle üle hea meel. Enne ülikooli astumist käisin keskkooli viimases klassis täiskasvanute gümnaasiumis, kus imestasti end selle üle ogaraks, kui teatasin, et plaanin minna ülikooli. Milline ajaraiskamine, väkk! Õnneks vabatahtlikuks hakkamine ei tekita kelleski sellist emotsiooni.
Kas selleks, et vabatahtlikuna teha tõhusat tööd, peavad olema ka mingisugused eeldused iseloomus? Millised?
Tõhusa töö tegemiseks peab olema pealehakkamist ja aega. Olen kõrvalt näinud ja ise tundnud, et kui tahad midagi hästi teha, siis tuleb mujalt pisut tagasi tõmmata ja isegi ohverdada, sest meil kõigil on päevas vaid 24 tundi. Kahjuks ei saa aega juurde osta ega küsida. Seega tuleb osata planeerida, tahta asjad lõpuni viia ja eelkõige tuleb aru saada, mida ja milleks sa teed, et motivatsioon ei kaoks ja jõudu jätkuks.
Huvitav, mis võiks olla selle põhjus, et vabatahtlike aktiivsus ühiskonnas on nii plahvatuslikult kasvanud?
Üks põhjus võib olla see, et inimesed tahavad üha enam end arendada ja selleks otsitakse uusi võimalusi. Teisest küljest hakkavad inimesed oma kestast välja tulema ja enda ümber teisi nägema. Tahetakse kogukonna tunnet, koostegemise rõõmu tunda. Vabatahtlikuks olemine on üks kodanikuühiskonna osasid ja sellest ei taheta enam kõrvale jääda.
Mida soovitad teistele noortele, kelle peas keerlevad samuti mõtted, et tahaks teha midagi kasulikku ja head?
Kui sa tahad midagi head teha ja ei tea kust alustada, siis vaata peeglisse! Järgmisena vaata oma perekonnas ja sõprade hulgas ringi. Kas keegi vajab abi? Kas vanaema tahaks juba aasta aega kardinaid pesta, aga ta kardab, et ei saa pärast märgi kardinaid kuidagi üles riputatud? Mine appi! Kui aega üle jääb, siis liitu mõne heategevusorganisatsiooniga. Kui selgub, et see pole sinu jaoks, siis ei juhtu mitte midagi. Kõik on tänulikud, et sa üldse tulid ja tahtsid teha. Igal juhul pakub heategevus hindamatuid uusi tuttavaid, kellest igaüks on siiralt heasüdamlik ja tore inimene.
Räägi enne kokkuvõtvat küsimust veidi ka endast isiklikumas plaanis – millega tegeled, mis sind huvitab, kuidas sul läheb …
Õpin Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mind huvitab ürituste korraldamine ja piilun ka turundusmaastiku põllule. Mul on 1,7-aastane poeg ja mõnus kodu Tartu kesklinnas. Armastan oma lähedasi ja elu! Poja, kahe töö, ülikooli ja vabatahtlikuks olemise kõrvalt olen saanud meisterlikuks ajaplaneerijaks, mis on minu viimase aja suurim saavutus.
Mida tähendab sinu jaoks heategevus üldisemalt?
Heategevus on ühiselt tegemise ja saavutamise tänuväärseim vorm.
Hea lugeja, kui tahad lähemalt tutvuda SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi tegemistega, siis kliki SIIA!
Usutles Erika Räpp
