Kuidas kasvatada abistamisoskust ja -julgust meie kogukondades?
Kuidas jõuda selleni, et iga Eesti elanik oskaks anda esmaabi? Kas teha õpe kohustuslikuks? Või panna sihik ennetusele, lasteaiast alates? 30. novembril kohtus Tartus 80 esmaabieksperti kõikjalt Eestist ning aruteludest jäi kõlama, et esmaabikoolitajad peavad inimesi julgustama päris elus appi minema.
Punase Risti arendusjuht Kristi Rillo tutvustas avaesitluses äsjast uuringut, kus enam kui tuhat vastajat andis esmaabioskuse olulisusele seitsmepalliskaalal hinde 6,5. Samas näitab kiirabistatistika, et südame äkksurma korral hakkab kõrvalseisja elustama vähem kui pooltel kordadel.
„On inimesi, kes helistavad Häirekeskusesse ja ütlevad, et nad ei julge appi minna. Sageli ühendame sellise kõne siiski meedikuga, kel ehk õnnestub helistajat abistama veenda. See üldjuhul töötab siis, kui kannatanu on lähedane inimene,“ kirjeldas Sindia Saar-Jürgenson Häirekeskusest. „Meid on lapsest saati õpetatud, et hoia võõrastest eemale, ära mine võõraga kaasa. Nii jääbki maaslamaja abita. Tasub minna juurde ja küsida, kas kõik on korras. Eriti nüüd talvel, kus allajahtumine on kiire tulema,“ lisas TÜ Kliinikumi õde ja Punase Risti esmaabikoolitaja Diana Sakkos.
Meid on lapsest saati õpetatud, et hoia võõrastest eemale, ära mine võõraga kaasa. Nii jääbki maaslamaja abita.
„Kui rääkida elustamisest, ei ole tähtis käte millimeetripealt sätitud asend, vaid oskus jõuda tulemuseni,“ märkis Manfred Dubov, Terviseameti nõunik ja Punase Risti esmaabikoolitaja. Verejooksu peatamisest ettekande teinud Eve Ojavere PERHist kinnitas sama: „Meditsiinisüsteem on meil hea, kuid just kõrvalseisja kiire abi võib sageli olla elupäästev, olgu siis vigastus saadud liikluses, kõrgelt kukkudes või mis tahes suurõnnetuses.“
